Igas mõttes ilus Piia Orb

Mäletan oma lapsepõlvest ütlemist – «Tagasihoidlikkus kaunistab inimest». Ajal, mil isikliku progressi huvides on enesekiitmine pigem reegliks kui erandiks, kohtusin väärikalt tagasihoidliku Piia-Mall Orbiga ja uskuge mind – temal juba on, mille üle uhkust tunda!

Vanemale generatsioonile ja võistlustantsuhuvilistele ütleb Piia nimi nii mõndagi – ta on tegelenud 10 aastat amatööride klassis professionaalse võistlustantsuga. Võistlustantsu puhul eristatakse amatööride- ja profitasandit ning võistlused toimuvad klassidele eraldi. Hoolimata oma pikast võistlustantsija karjäärist jäi Piia Orb tantsust rääkides tõesti väga tagasihoidlikuks – proovisin kuidas ma proovisin, kuid Piia suust mul tema rohkeid võistlustantsutiitleid välja meelitada ei õnnestunud.

Olgu siis öeldud, et Piia ja tema tantsupartner Aare Orb olid aastatel 1965-1972 seitsmekordsed Eesti meistrid amatööride standardtantsudes ja seitsmekordsed Eesti meistrid ladina-ameerika tantsudes, samuti seitsmekordsed Rumba Karika võtjad. Orbid olid ka Eesti esimene rahvusvahelise klassi tantsupaar, lisaks võitsid nad rahvusvahelistel võistlustel kõrgeid kohti.

Pärast tantsukarjääri lõpetamist ootasid Piiat aga uued põnevad väljakutsed tolleaegse teeninduskombinaadi Junor õppeklassi juhatajana. Piia oli oma erakordselt kauni välimusega (mis, uskuge mind, ei ole 70ndates eluaastates daami puhul sugugi mitte hääbunud, vaid hoopis vastupidi) ka legendaarse juuksuri Lenna Nurga mannekeeniks.

Kohtusime Piiaga talvisel Nõmmel, et jagada mälestusi tema elust tantsijana, aga ka meenutada väga huvitavat Junori õppeklassi perioodi. Usun, et nii vanem kui noorem generatsioon ütleks järgneva kohta ühelt poolt unistavalt tagasi vaadates ja teisalt põnevusega: «Oh, olid need alles ajad!»

Kuidas sa võistlustantsu juurde sattusid?

Olin kõige ilusama teismeliseea haige ja hakkasin tantsuga tegelema võrdlemisi hilja, 22-aastaselt 1962. aastal. Aga see-eest nautisin ja väärtustasin enda jaoks kõike hilisemat hoopis rohkem. 1960ndatel oli tantsimine üldse väga populaarne ja tollal olid suured ametiühingute klubid, kus tegutsesid ka tantsuringid. Mina kuulusin Tselluloosi klubisse ja minu treeneriks oli Herbert Rahman (tuntud ka ujumistreenerina). Kuna kõik käisid ju oma põhitöökohal, oli tantsimine pigem hobi, mida tehti töö kõrvalt.

Kui palju sa oled tantsimisega võistlustel käinud?

Ma olen päris palju käinud, Eestis toimus aastas 1-2 võistlust ja üks kindlasti kuskil väljaspool. Võistkonnaga käisime Poolas ja Saksamaal, paarina aga sotsmaades. Tänu tantsule olen jah saanud natuke reisida. Siis olid põhilised ikka sotsmaad, kus me võistlesime, samuti käisime Lääne-Saksamaal Hannoveris. Seal oli üks suur tantsukool, mille omanik oli siit kunagi ära läinud baltisakslane. Tema käis siin Eestis ning aitas korraldada läbi Moskva meie sinnaminekut. Me olime Aarega 10 aastat Eesti meistrid – see on kogu selle aja, mis me tantsisime. Meil oli väga tore klubi ja see oli täiesti loomulik, et kella 17ni olin tööl ja peale seda läksin klubisse treeningule, nii ka kõik laupäevad ja pühapäevad. Ilus aeg oli.

Liidust välja võistlustele saamine käis kõik läbi Moskva ja läbi sealse Kultuuriministeeriumi. Töö juurest niisama ära ei saanud, enne pidi ministeeriumist kiri tulema, milles paluti tööst vabastada. Minu isa oli meremees, kes 1939. aastal Eestist lahkus ja pidin kord selle pärast isegi Kultuuriministeeriumis aru andmas käima. Aga seal oli üks väga tore ametnik, rääkisin talle oma loo ära ja ta oli nii kena, et aitas mul ühe ankeedi ära täita ning hiljem mul enam probleeme ei olnud.

Algul ei olnud ju midagi saada – ei kleidimaterjali, ei kingi. Hiljem läks juba kergemaks. Olen õmmelnud võistlustele niimoodi kleidi, et laupäeval olid standardvõistlused, peale mida läksin õhtul koju, lõikasin kleidi välja, Aare aitas veel õmmelda ja pühapäeval ladina võistluseks oli kleit olemas. Seda kleiti oli hea õmmelda, sest see koosnes tüllist – tüll ei hargne ega kisu, õmble ainult kokku. Meestel oli sellel ajal standardtantsude jaoks frakk ja ladina jaoks smoking. Naiste võistlustantsukleidid oli tollal hoopis teise tegumoega kui praegu ja koosnesid 30-40 meetrist tüllist. Praegu on kleidid väga naiselikud ja kaunilt voolavad, ladina kleidid jällegi on tänapäeval pigem liiga paljastavad. Välisvõistlustel käisime rongiga, aga kleiti ei saanud ju kokku pakkida, seega oli ta mul suure valge koti sees. Kupees ei olnud ruumi seda kotti kuhugi panna, aga üleval laes oli õhuklapi käepide, kuhu külge me kleidi riputasime. Piiri kontrollpunktides alati küsiti meie käest, et mis asi see teil küll on. Kleit oli tõesti suur, aga sellest hoolimata ei olnud õnneks raske.

Junor oli Tallinna linna teeninduskombinaat, mille haldusalasse kuulusid juuksurid, kosmeetikud, pediküürid, maniküürid ja fotograafid. Teeninduskombinaat varustas õppeklasse töömaterjalidega, tegeles atesteerimistega ja mitmesuguste igapäevaste tööalaste küsimuste lahendamisega. Junori õppeklassis tegeleti noorte juuksurite väljaõppe ning staažikamate juuksurite täiendõppega.

Mina läksin Junorisse tööle 1980. aastal peale olümpiat. Kiire tänavale asutati uus juuksurite õppeklass, kuhu kutsuti peamodelleerijaks Lenna Nurk, kes omakorda mind sinna õppeklassi juhatajaks kutsus. Õppeklassis toimusid põhiliselt võistlusteks valmistumine, koolitused, kvalifikatsiooni tõstmised. Juuksurid pidid pidevalt oma kvalifikatsiooni tõstma – kõige kõrgem aste oli modelleerija. Salongi tavajuuksur tööle ei saanud, vaid ta pidi olema kvalifikatsiooniga juuksur. Tol ajal toimus juuksurite individuaalõpe ja ma pean ütlema, et see õpe oli väga tugev – õpilasi anti vaid kõige kõrgema kvalifikatsiooniga meistritele. Õppeaeg oli 6 kuud ja kui pool sellest oli läbitud, toimus meie juures Junoris kontrolleksam. Õpilasele anti tööd, mis tuli selle ajaga ära õppida ja siis ta näitas meile ette, kuidas ta on edasi jõudnud ja meie andsime talle selle kohta ka vastava tunnistuse.

Juuksurieksamid koosnesid teooriast ja praktikast. Teooriaeksam oli piletiga, teadma pidi hügieeninõudeid, ohutustehnikat, materjalide koostisi. Edasi järgnes praktiline töö. Juhendaja oli muidugi ka kaasas, aga tema oli rohkem moraalseks toeks, sest tema oma õpilast ise ei hinnanud. Oli ka läbikukkumisi, aga kõigile anti uus võimalus. Uuesti tuli teha need tööd, mis olid nõrgad. Kutset ei antud kätte ka neile, kes ei osanud teooriat. Lenna jaoks olid kuiv käärilõikus, žiletilõikus ja lainelokid need oskused, mis pidid igale õppijale kohustuslikult selgeks saama – need oskused on juuksuritöö aluseks ja neid peab teadma. Tangilokkide tegemise meister oli Helgi Bergson, kelle tegevust saatis pidev tangiklõbin.

Õppeklassi võis tulla igal ajal õppima, kuid mannekeen tuli ise kaasa võtta. Tollal oli ikka kindel joonis iga lõikuse jaoks, kuhu oli täpselt salk salgu haaval märgitud, kuidas lõigata, kuid meister oli õppeklassis alati olemas, kes andis nõu ja õpetas. Olen ka ise kunagi juuksurieksami teinud, aga ei ole sellel alal töötanud. Siiski lugesin õpilastele teoorialoenguid – muuhulgas pidi väga täpselt teadma, millises vahekorras värvi kokku segada, lisaks tuli selgeks õppida keemilise loki kinnitaja valmistamise puhul vesinikšampooni ja vee vahekord jne.

Kõige huvitavam aeg oli siis, kui toimus võistlusteks valmistumine ja juuksurid käisid õppeklassis treeningutel.

Mida tähendas juuksurite kutsevõistlusteks treenimine?

Noored juuksurid pidid oma kvalifikatsiooni tõstmiseks mitmesugustest võistlustest osa võtma. Junor oli piirkonniti tsehhideks jaotatud ja eks noored pidid n-ö sunniviisiliselt vabatahtlikult kõigepealt tsehhidevahelistel võistlustel osalema, kuid kellele see töö meeldis, see sai ka väga heaks juuksuriks. Edasi tulid juba rajoonidevahelised vabariiklikud võistlused, kus igast suuremast linnast oli oma võistkond väljas. Järgmine tase oli Balti riikide vahelised võistlused Lätis ja siis üleliidulised võistlused. Kui oli üleliidulistele konkurssidele minek, olid juuksurid põhitööst vabastatud ja nende tööpäev möödus õppeklassis treenides. Kõige suurem probleem oli muidugi mannekeenide saamine, sest kõik käisid ju tööl. Teenindusministeeriumi kaudu tehti siis vastavale asutusele päring, et see ja teine inimene paariks päevaks tööst vabastada, samuti maksti suuremate vabariiklike ja üleliiduliste võistluste puhul mannekeenidele läbi Teenindusministeeriumi ka päevaraha. Võistlustele minevatel juuksuritel oli oma plaan ja mõte olemas, aga tehnilise teostuse ja tehnika poolest treenisid naistööjuuksureid Lenna Nurk ja Aina Anson, meestööjuuksureid Maie Lõhmus ja Lidia Poršnev.

Suur probleem oli ka lõikuste harjutamisega – ei saa ju oma mannekeeni harjutamise käigus «ära lõigata», aga võistlustel olid reeglid, kui palju peab lõikama. Lõikuste harjutamiseks oli seega tarvis mitut mannekeeni ja eks siis käidi ikka lahtiste silmadega ringi. Meestejuuksuritel oli tegelikult päris raske ja ma mäletan, et meestelõikuse treener Maie Lõhmus oli nii tragi, et pani ükskord kuulutuse lehte. Hiljem toimus meil õppeklassis valik ja peab ütlema, et neid poisse tuli päris kenake hulk kohale.

Treeningud vist juustele kõige soodsamad ei olnud – kas juukseid ka raviti?

Suured fantaasiasoengud tehti blondeeritud juustele. Blondeeriti supraga. Hiljem kui treeningud toimusid õppeklassis ja materjale oli saada, tegeleti ka juuste ravimisega. Väljast tulnud materjalina kasutati Londa vahendeid ja segati igasuguseid segusid. Mäletan, kui Irina Lavrinenko tuli tagasi Moskva Laboratooriumist, siis oli seal samamoodi – juukseid rikuti ja samas pidi neid ka ravima, muidu ei pidanud juus vastu. Enne 1980ndaid oli juuste ravimine pigem juhuslikum. Samas, ega ju kogu aeg ei blondeeritud – üks kord blondeeriti ära ja hiljem blondeeriti vaid väljakasvu. Samas töödeldi kogu aeg juukseid kuuma fööniga, nii et neid tuli ikkagi ravida. Minu meelest looduslikke vahendeid ravimisel nii väga ei kasutatud, kui just keegi seda ise ei teinud. Põhiliselt kasutati ikka Londa firma raviaineid.

Fantaasiasoengute puhul kasutati tihtipeale ka šinjoone, aga see pidi olema juustega sama tooni. Mäletan sellist toredat lugu, et Ira [Irina Lavrinenko] tegi ühe šinjooni, mis oli värvuselt tumešatään ning seda oli vaja blondeerida. Panime šinjooni plastikaadi alla ja tegime üsna tugeva supra segu. Ühe plastikaadi panime veel peale, et oleks natuke soojust ja blondeeriks paremini, sest tegemist oli ju ikkagi surnud juuksega. Järgmisel hommikul läksime siis õppeklassi ja avastasime, et plastikaadi all ei olnud midagi muud järel kui puru. Supra oli ikka nii tugev, et põletas juuksed ära. Seega jah, küllaltki palju tuli vaeva näha, et saada šinjoon juustega sama tooni.

Igapäevaelus valitses kõigest puudus ja millegi saamiseks tuli seista lõpututes järjekordades või omada kasulikke tutvusi. Kas juuksuritel oli töövahendite osas samasugune defitsiit?

Tänu olümpiale hakkasid meie Junori õppeklassi saabuma igasugused tooted. Olümpiakülas oli juuksurisalong Pirita Purjespordikeskuses, mida sisustas nii materjalide kui töövahenditega Wella firma. Ja kui olümpia oli möödas, said suuremad salongid need materjalid endale. Põhilised töövahendid – suured föönid, käsiföönid, rullid ja värvid – ehk enamiku materjalist sai endale Junori õppeklass. Jah, tänu olümpiale oli juba natukene kergem. Ega suuri võimalusi eriti ei olnud, aga olümpia ajal olid olud paremad ja läbi Teenindusministeeriumi saime natuke vahendeid.

Enne seda, kui ma olin mannekeen, ei olnud tõesti midagi – kõike tehti ise. Mäletan, et minu võistlustantsija päevil segasid juuksurid ise ka laki kokku. Võistlustel ei kantud kunagi lahtist soengut ja enne kui läksin, tegi Lenna mulle soengu pähe. Peaaegu sama soenguga tulin ma ka tagasi, aga võistlused kestsid ju päris mitu päeva, lisaks ka sõit sihtkohta. Kõik imestasid, et mis imelakk teil küll on, aga mina ei julgenud öelda, et mul on mööblilakk peas. Tol ajal käisid juuksurid mööblilakki ostmas ja segasid seda piiritusega. Pärast kuivas lakk välja ja sain selle juustest maha kammida. Juus oli muidugi kuiv ja takune, aga pesin ära ja polnud häda midagi.

Meie enda toode oli Mai lakk, aga tal oli see häda, et ta kleepus ja kuivamine võttis kaua aega, seega ei olnud teda hea kasutada. Samamoodi oli kõikide teiste saadaolevate lakkidega – nendega oli lihtsalt ebamugav töötada. Mööblilakk kuivas kiiremini. Ilmselt oli ta juuksurile parem ning käepärasem töövahend ja ma arvan, et nii mõnigi kasutas seda ka võistlustel.

Räägi natuke juuksurite võistlustest lähemalt – milline õhkkond valitses?

Eks ta on nagu ikka võistluste õhkkond: kõik käis aja peale, iga töö jaoks oli oma aeg ja ettevalmistused. Iga võistlus on närviline -  kas sa jõuad etteantud ajaga valmis jne. Aga teisest küljest oli ju ka huvitav ja tore ja eks raskused on ikka olnud, eriti alguses, kui mitte midagi ei olnud saada. Hiljem kui aeg edasi läks, oli eesti juuksuritel üleliidulisteks võistlusteks ka oma kunstnik võetud. Meie kunstnik oli Agu Pilt – tema kavandas teema järgi terve võistkonna ja ka mannekeeni riided. Meid aitas väga palju ka teeninduskombinaat Lembitu, kus õmmeldi meile kõik vajalik. Agu kavandas mannekeenidele väga ilusad kostüümid ja selles mõttes oli võistlustel käimine kergem. Enne kui Agu Pilt appi tuli, pidid juuksurid ju kõik riided ja ehted võistlusteks ise tegema. Liikumist õpetas meie mannekeenidele Filharmoonia estraaditantsija Ants Vähejaus – kui on suur ja uhke soeng ning tualett, tuleb osata laval ka kõndida.

Eestis toimusid suuremad võistlused Kalevi spordihallis. Algul laenutati kõik lauad ja peeglid, aga hiljem lasi Junor ise teha kokkupandavad võistluslauad ja suuremad võistlused olid ikka tõesti suured ja uhked. Osavõtjaid oli väga palju, Leningradist olid kohal parimad juuksurid, alati ka Kiievist ja loomulikult Lätist-Leedust. Kohtunikke oli üle kogu Nõukogude Liidu.

Üleliidulise võistkonna treeningud toimusid Moskvas n-ö Laboratooriumis, sealt tulid kõik uudissoengud ja uued lõikused. Meil oli ka mitu päris head juuksurit (Aina Anson, Irina Larvrinenko, Lidia Poršnev), kes olid Moskva Laboratooriumis käinud ja kes olid seal ikka tõesti väga tublid. Aina Anson oli vist ainuke, kes sai Liidu koondisega välismaale Kuubasse. Aina oli küll kaasas ja treeningul ning tegi palju tööd, ja tal oli ka väga kena oma mannekeen, aga kohapeal anti tema töö ja mannekeen võistlemiseks ühele teisele juuksurile. Sellega läks tal küll õnnetult – Ainale oli väga suur löök näha palju vaeva ning lõpuks ikkagi mitte võistelda. Aina oli üldse väga andekas ja tubli juuksur, kes hakkas võistlema juba siis, kui ta tegelikult veel juuksuriks polnud saanudki.

Mannekeeniks olemise rõõmud ja mured on sulle kindlasti väga tuttavad. Millal sa Lennaga võistlustel hakkasid käima?

Ma ei olnud väga pikalt mannekeen, sain Lenna kliendiks 1962. aastal ja jäin talle kuni lõpuni truuks. Lenna töötas juba sel ajal treenerina ja oli meie kombinaadi peamodelleerija. Väga palju me ei käinud võistlustel, kuid väga eredalt on meeles, et ametiühingute kaudu tuli Eestisse Norra meeskond ja siis korraldati eestlaste ja norrakate vahel võistlus. Me olime Lennaga päeval tööl ja õhtul harjutasime tema pool kodus. Lenna ütles alati, et pea täpselt meeles, mismoodi need rullid sulle pähe käivad ja kui suured ja kustpidi keerata. Eks see oli jah tiimitöö ja võistlustel on ju närv ka sees. Aga norrakad tulid siia ja nõudsid, et kõik võistlejad oleksid võrdsetes tingimustes ja mannekeenid läksid loosi. Meie juuksurid olid ju kõik harjutanud enda mannekeeni peal ja mina sattusin Rakvere juuksuri Erika juurde. Pärast läksime kõik Lenna juurde koju ja Lenna näitas minu peal Erikale täpselt, kuidas tema plaanitud soeng oleks pidanud välja nägema. Kui nüüd tagantjärele mõelda, olid meil tõesti väga ilusad ajad.

Suure tahte, töö, juhuse ja õnne kombinatsioonis on kõik võimalik. Vähemalt Piia puhul. Olles lapsena võrdlemisi haige, on ta andnud raskustele ninanipsu ja tegelenud elus sellega, mis talle kõige enam rahuldust pakub, ja teinud seda suure kire ning pühendumisega. Ja see on see, mis teeb inimese ilusaks… igas mõttes.