E, 26.10.2020

Psühhoterapeut Kait Sinisalu: lähisuhtevägivallas on käsi, mis silitab ja lööb, üks ja seesama

Kait Sinisalu

FOTO: Margus Ansu/Postimees

Tartu, Järva ja Võrumaa naiste varjupaiga psühhoterapeut Kait Sinisalu kirjutab, mis on lähisuhtevägivald, kuidas seda ära tunda ning julgustab ohvreid abi otsima.

25. novembril tähistame rahvusvahelist naistevastase vägivalla vastast päeva ja räägitakse selle mitmesugustest vormidest. Võiks arvata, et me kõik kujutame ette, mida tähendab lähisuhtevägivald, kuid see teadmine võib olla ekslik.

Esmalt on oluline eristada tavatülisid ja konflikte tõeliselt vägivaldsest käitumismustrist. Nii maailma kui Eesti uuringud näitavad, et valdava enamuse paarisuhtes aset leidva raskete tagajärgedega vägivalla ohvriteks on naised ja vägivallatsejateks mehed. On väga kahju, et meedias kajastatud juhtumeid võetakse tihti kui naiste sõda meeste vastu. Tegelikult mõistavad ju kõik normaalsed ja mittevägivaldsed mehed samuti vägivallatsejad hukka. Just selliste meeste häält oleks ühiskonnas vaja rohkem kuuldavaks teha, sest vägivaldseid mehi ei ole ju tegelikult palju.

Vastupidi siiani visalt püsivale arusaamale ei ole lähisuhtevägivald pere siseasi. See puudutab nii vägivallatsejat kui ohvrit, sama otseselt või veel traumeerivamalt peres kasvavaid lapsi, aga ka osapoolte lähedasi, töökaaslasi, sõpru ja teisi. Uuringutest selgub ka, et lapsepõlves kogetud vägivaldsed käitumismustrid kipuvad põlvest põlve edasi kanduma.

Hirm ja manipulatsioon

Lähisuhtevägivalla lõpetamine pole ainuüksi seaduserikkumise lõpetamine, vaid ka  sõltuvushäirete, depressioonide ja suitsiidi ennetustöö. See on erakordselt keerukas suhetesüsteem, kus põimuvad hirm ja arm, lootus ja lootusetus, kiindumus ja viha. Tavaelus on väga lihtne otsustada – kui inimene on mu vastu halb, siis ma hoidun temast, kui hea, siis otsin ta seltsi. Lähisuhtevägivallas on aga käsi, mis silitab ja lööb, üks ja seesama! Ka on vägivallatsejal selge strateegia, kuidas oma ohver tugevalt emotsionaalselt endaga siduda. On väga oluline teada, et lähisuhtes vägivallatsejal on tugevalt psühhopaatilised isikuomadused – kõrge manipulatiivsus, empaatia, süü ja kahetsuse puudumine (kuigi nad suudavad neid edukalt etendada) ja enese priviligeerituna tundmine. Paljud vägivallatsejad ei tunne oma vägivaldse käitumise pärast vähimatki kahetsust ja neil puudub empaatia oma ohvrite suhtes. Vägivallatseja käitub külmavereliselt, kasutades teda ümbritsevaid inimesi vaid kui ettureid malemängus oma seksuaalsete, majanduslike, füüsiliste või emotsionaalsete eesmärkide ja vajaduste rahuldamiseks. Nad keelduvad oma tegude eest vastutamast ja leiavad alati võimaluse, et süü kellegi teise või millegi muu kaela veeretada. Lähisuhtevägivallatseja motivaatoriteks on võim ja kontroll ning tema tööriistaks on hirm.

Vastupidi levinud arvamusele (tihti ka erialaspetsialistide hulgas) ei ole vägivald psühhiaatriline probleem. See on käitumuslik, maailmavaateline ja väärtushinnangute süsteem, mille aluseks on tugev omanditunne ja väljenduseks tihti äärmuslik armukadedus – minu auto, minu naine, minu kell.

Vägivaldse suhte puhul tuleb rääkida ka hirmu fenomenist. Ei ole vaja peksta inimest iga päev või iga nädal, piisab mõnest üksikust korrast ja edaspidi teeb juba hirm oma töö. Vaevalt leidub meest, kelle veri tardub hirmust soontes, kui ta kuuleb oma naise auto ukse paugatust või tema samme trepil. Naisohvrite puhul on see üsna tavaline. Sama tunne muudab ka vägistamise ohvrid võimetuks vastupanu osutama.

Ignoreerimine ei aita

Vägivaldsele käitumisele tuleb selgelt ja üheselt vastu seista. Ka nn neutraalne hoiak on vesi vägivallatseja veskile. Needsamad tavaelus, aga ka spetsialistide poolt kasutatavad väljendid, et «tangot tantsivad kaks» ja «igas suhtes on kaks osapoolt» on tegelikult vägivalda soodustavad hoiakud. Need annavad vägivallatsejale taas võimaluse ohvrit süüdistada, põigeldes iseenese süüst ja vastutusest osavalt kõrvale. Vägivallaohver otsib nagunii vigu eneses, ta on võib olla aastaid püüdnud oma käitumist ja suhtlemist muuta. Tihti kõnnib terve pere n-ö kikivarvul, püüdes ära aimata vägivallatseja meeleolusid, soove ja tahtmisi. Enamasti pole see võimalik, kuna sama teo eest võivad eri kordadel oodata kas kiitus või karistus. Nii tekibki käitumismuster, kus vägivallatseja süüdistab ohvrit ja ohver süüdistab iseennast.

Lähisuhtevägivalla ohvrite abistamisega tegelevad Eestis naiste varjupaigad. Tähtsaim: ohver saab varjupaigas turvatunde – varjupaik on koht, kuhu vägivallatseja ei saa naisele järele tulla, ja kus ta saab rahulikult välja puhata ja oma olukorra üle järele mõelda. Varjupaiga ööbimisteenust soovib siiski ainult osa vägivalla alla kannatavatest naistest. Enamik neist vajab pigem pikaajalist psühholoogilist nõustamist, millele võivad lisanduda juristi ja võlanõustamisteenused. Kõigi nende teenuste pakkumise juures on igal hetkel oluline arvestada lähisuhtevägivalla spetsiifikat, mida väljaspool varjupaika enamasti ei tehta.

Ainult osa vägivallajuhtumeid jõuavad politsei, prokuratuuri, kohtu või sotsiaalteenistuse vaatevälja. Tihti aga jäävad need institutsioonid ohvrite abistamisel hätta seetõttu, et ohver ise käitub ettearvamatult. Jutumärkides ideaalsel juhul on ohver saanud kõvasti peksa, tal on silmaganähtavad vigastused, mis on korralikult fikseeritud. Sel juhul on võimalik anda asjale seaduslik käik ja loodetavalt kuhugi ka välja jõuda. Paraku jääb ka nende nn ideaaljuhtumite puhul ohver siiski enamasti kogu uurimise ajaks vägivallatseja mõjuvälja. Too aga paneb mängu kogu manipuleerimisarsenali, kus andekspalumised ja tõotused vahelduvad tapmisähvardustega, kuni ohver on nii muserdatud ja segaduses, et muudab oma ütlusi ja loobub partneri süüdistamisest.

Abi saab varjupaigast

Loomulikult tekitab selline käitumine õiguskaitseasutustes suurt frustratsiooni. Abiks on hea koostöö varjupaiga ja õiguskaitseasutuste vahel. Nii näiteks on Tartu naiste varjupaiga ja  Lõuna ringkonnaprokuratuuri koostöös õnnestunud mitu vägivallajuhtumit viia kohtus lõpuni. Ühel juhul oli tegemist lausa naise piinamisega, sellele vaatamata oli ohver mitmel korral alla andmas ja loobumas.

Varjupaigad teevad tööd selle nimel, et vägivalla all kannatavad naised ja nende lapsed saaksid edaspidi ilma hirmuta elada, kuid ohvri turvatunde puudumine on tihti põhjus, miks isegi need vägivallajuhtumid, mis võiksid kohtusse jõuda, sinna ei jõua.

Varjupaikade peamise klientuuri moodustavad naised, kel pole juurdluse alustamiseks vajalikke tõendeid ette näidata. Tihti ei taha need naised mingeid juriidilisi lahendusi, vara ega muid hüvesid, nad tahavad lihtsalt rahus elada. See on aga asi, mida vägivallatseja neile ei võimalda. Isegi kui vägivaldne mees enam ei tahagi naisega koos elada, siis tema kujutlust mööda «ei ole suhe lõppenud enne, kui mina otsustan». Igasugused muud suhted on vägivallatseja meelest ohvri jaoks välistatud isegi siis, kui lahutus on juba ammu jõustunud.

Naiste varjupaika tuli kord naine, kes väitis, et teda pole kunagi löödud, aga tal on enesetapuplaan juba valmis – nii kaugele võib üks inimene viia teise, ilma et kehale ühtki märki jääks. Alandused, sõim, solvangud, seksuaalne sund, kontrollimine, jälitamine, ahistamine, süüdistused, laim, hulluks ja hüsteerikuks tembeldamine, ähvardus lapsed ära võtta, leida ohver kasvõi maailma otsast üles, tappa naine või tappa ennast – see on ainult mõningane loetelu ähvardustest, mida vägivalla all kannatavad naised igapäevaselt kogevad. Kõik see ei jäta kehale märke, tavaliselt ei ole varjupaika tulnud naistel ka tunnistajaid või kui on, siis nad kardavad rääkida.

Sellistel juhtudel aitab ainult pikaajaline psühholoogi töö ohvriga ja ohvri töö iseendaga, mille käigus töötatakse läbi süütunded, et neist vabaneda, tekib mõistmine, kes tegelikult vastutab suhte vägivaldsuse eest ning ohvrile saab selgeks, kuidas oma elu võimalikult turvaliselt edasi elada. Enamik naisi varjab, et nad varjupaigas nõustamisel käivad, rääkides vägivaldsele mehele näiteks arsti juurde minekust. Tihti saadab neid kohtumisi paljudel juhtudel pidev telefonihelin – kus sa oled, kellega, millal tuled – lakkamatult, kümneid kordi järjest. Nimelt on vägivallatseja suurim hirm, et tema teod avalikuks tulevad. Tihti on vägivallatsejad kõrgel positsioonil, edukad, võluvad mehed, kes on head manipulaatorid ja oskavad iseennast väga veenvalt ohvri rolli mängida.

Paljud naised ei tunne ka ise vägivalda ära ja nende pöördumise sisuks on hoopis muud kaebused: väsimus, segadus, süütunded, mure, elutahte kadumine, lootusetus. See, kui tõsise vägivallaga on tegu, selgub alles mitmete kohtumiste järel. Nimelt on ka ohvritel kalduvus vägivalda vähendada, eitada, õigustada. Seda tingivad ka ohvri n-ö ellujäämiseks vajalikud kaitsemehhanismid, sh soovimatus läbielatud õudusi meenutada. Ka on vägivallaohvrid harjunud kodus toimuvat saladuses pidama ning pigem rääkima lugusid «kukkumistest«, millega varjatakse kogetud füüsilist vägivalda. Kummalisel kombel suureneb statistiliselt «kukkumiste» arv nädalavahetustel.

Varjupaiga töötaja või terapeudiga kohtudes on ohvrite jaoks jahmatav ainuuksi fakt, et keegi usub, et midagi niisugust nendega toimunud on. Varjupaiga töötajate roll on aidata teadvustada, et vägivald ei ole mitte mingil juhul õigustatud. See on tihti pikk töö, sest ohver on harjunud vägivalda õigustama ja ennast kõiges süüdi pidama. Jah, ta võib olla teinud vigu, me kõik teeme, aga kallaletulekuks need õigustust ei anna.

Meie töötajad ei survesta inimesi mingeid muudatusi tegema, me anname lihtsalt adekvaatset tagasisidet. Kuna ohvrid on sageli elanud pikemaajalises sotsiaalses isolatsioonis, siis oleme me tihti esimesed, kelle kaest nad elutervet peegeldust saavad. Kõigiks muudatusteks oma elus peab ohver ise valmis olema ja suuteline need läbi viima.

Oluline on ka teadvustada, et just siis, kui ohver on abi otsimiseks kuhugi pöördunud või kõrvalisi inimesi olukorrast teavitanud, võib vägivald järsult süveneda ja isegi eluohtlikud vormid võtta. Lähisuhtevägivald on viimaks elu ja surma küsimus ning sellesse ei tohi kergekäeliselt suhtuda.

***

Tahaksin julgustada kõiki naisi, kelle lähisuhetes on tekkinud märgid vägivallast, võimalikult varakult naiste varjupaigast või üleriigiliselt tugitelefonilt 1492 nõu küsima. Kõik varjupaigad on valmis teid ära kuulama ja toetama, seejuures on tagatud täielik konfidentsiaalsus.

Kõigi Eestis asuvate naiste varjupaikade kontaktid leiate veebilehtedelt www.naisteliin.ee, www.naistetugi.ee ja www.naisteabi.ee. Tugitelefonile 1492 vastatakse iga päev kella 10-18.