Natalja Tšerepanova kirjutab portaalis sisekosmos.ee sellest, kuidas suhtub endasse ja oma elusse inimene, kes iseend armastab.
Kui ma armastan ennast...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma armastan ennast, siis ma tean oma tugevusi, neid, mis viivad mind elus edasi.
Kui ma armastan ennast, siis ma tean oma nõrku külgi – nendele ma pühendun ja need on minu väljakutsed siin elus.
Kui ma armastan ennast, siis ma tean, mida ma väärt olen – ma olen väärt head suhtumist endasse, lugupidamist, ilusat elu ja ma päriselt usun sellesse.
Kui ma armastan ennast, siis ma ei suru peale oma arvamust, ma lasen teistel olla need, kes nemad on, igas olukorras.
Kui ma armastan ennast, siis ma võtan vastutuse kõige eest, mis on minuga seotud – ma ei veereta süüd teiste kaela.
Kui ma armastan ennast, siis ma kehtestan oma piirid – ma tean, mis mulle sobib ja mis mulle ei sobi; ma väljendan seda.
Kui ma armastan ennast, siis ma kehtsetan ennast – igas olukorras, kus see on vajalik.
Kui ma armastan ennast, siis ma pühendun endale – kannan hoolt, et minu vajadused ja soovid oleksid rahuldatud ja täidetud; et ma oleksin õnnelik.
Kui ma armastan ennast, siis ma loobun igasugustest hinnangutest, kõik on ümberringi täpselt nii hea, nagu ta praegu on.
Kui ma armastan ennast, näen ma oma arengupotensiaali – teen kõik selleks, et olla täna parem inimene kui olin eile.
Kui ma armastan ennast, siis ma aktsepteerin ennast täpselt niisugusena nagu ma olen, oma tugevuste ja nõrkustega, rõõmude ja muredega, omaenda arengupotensiaaliga.
Sest olles täiuslik, oleks see ebatäiuslik – mul ei oleks enam kuhugi edasi liikuda.