Estin: nüüd elan endale!

On jäänud endiseks: sõbrannad kinnitanud Estinile tema sünnipäeval, et ta pole aastatega kuigivõrd muutunud. See pilt on tehtud viis aastat tagasi ning öeldule võib kahe käega alla kirjutada. Klaasid lauljatari ees on, muide, tema enda disainitud.

FOTO: Daisy Lappard

1990ndatel ansambliga Hoveri Covery hoo sisse saanud ja hiljem Estinina tuntust kogunud Esta Simakova lubab, et hiljuti üllitatud uuele laulule tuleb peagi lisa.

Läinud laupäeval 40. sünnipäeva tähistanud Esta Simakova ehk Estini äratundmisega ei teki mingit raskust, kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas kõvasti üle kümne aasta. Seesama aval naeratus, endiselt tagasihoidlik riietumisstiil ja ikka sama sarm, mis prožektorikiirtes eriliselt särama lööb.

Seltskondliku loomuga Estin – kelle esinejanimi vahepeal ka Constance’iks muutus – ütleb, et ümmargune tähtpäev möödus vägagi lõbusalt. «Muidugi seal lauldi, aga õnneks laulsid teised. Korralik pidu oli, ja puhkasin täiega.

See oli ikka rohkem selline vene pidu,» kinnitab poolenisti leedu verd naine. Perega peetav koosviibimine on veel ees, ehkki tütar Stina talle juba unustamatu sünnipäevahommiku tordi, lillede ja hea-paremaga kinkis.

Publikuks patsiendid

Aastal 1994, kui Estin lauljana alustas, olid Stina ja tema vanem õde Sandra alles päris pisikesed. Kuidas värskelt spordikooli lõpetanud ja toonasele mänedžerile Gunnar Lohole mehele läinud noor naine esinemisi, proove ja emarolli ühitas, seda ta enam ei mäletagi.

«Mul on tänu sellele nendega pigem sõbra- kui ema ja lapse suhe. Ma vist ei oskagi olla selline ema, nagu peab,» tunnistab Estin. «Tütardes on sees kõik see, mida minus ei ole. IT-kolledžis õppiv Sandra on väljapeetud ja rahulik, insenerimõtlemisega neiu; Stinagi õpib ja töötab.»

Laulja ise teenib igapäevast leiba ühes pealinna meditsiiniasutuses, kuhu sai aastate eest mindud ajutiselt, aga kuna kollektiiv osutus uskumatult toredaks, armus ta ametisse nii ära, et on vist sellega igaveseks laulatatud.

Nii ütlebki Estin, et oma suhtlemis- ja esinemisvajaduse saab ta igapäevatööga täiesti rahuldatud, sest «publiku» ehk patsientide ees tuleb tal kogu aeg olla. Mõni tunneb äragi. Kontserdipublikuga kohtus naine aga viimati ühel üsna ammusel «Eesti disko» üritusel.

Millal see täpselt oli, ta ei mäletagi, sest ütleb, et elab päev korraga. Isegi puhkepäevad, mis artistina töö tähe all mööduksid, on tal nüüd enamasti hoopis teisiti sisustatud – kontsertide, teatrietenduste, sõpradega mõne elava muusikaga restorani või oma lemmikpaiga Viimsi talveaia külastamisega.

Esineb, kui ise tahab

«Lapsed on ju suured. Nüüd elan enda jaoks,» põhjendab ta. Ja kuigi Estini kõrval on elukaaslane, heidab ta nakatavalt naerdes, et koos nad eriti väljas ei käi: «Kes siis puid metsa veab!» Osa Estini tutvusringkonnast moodustavad nn muulased ning ausalt öeldes armastab ta vaadata pigem Vene televisiooni, sest nendest saadetest saab alati hea tuju.

«Teen kõiki selliseid asju, millest saab hea tuju,» ütleb ta. «Ja ega ma tegelikult lavale igatse. Mulle ei meeldi absoluutselt tähelepanu keskpunktis olla. Artistina sain sellega lihtsalt hakkama, olin ju tubli sporditüdruk, kes ei tohtinud kunagi kedagi alt vedada. Olen kohusetundlik inimene.»

Oma kunagise lavapartneri Hoveri Erikuga, kes teeb praegu muusikat ansamblis Hellad Velled, suhtleb naine endiselt. Käis mõni suvi tagasi tema pulmaski.

«Ja vahel käime koos ka laval, kui Hoveri pakub,» lisab Estin. Millal ta aga sooloartistina üles astub, seda teab vaid tema uus mänedžer Tõnu Lindret; ise ta oma pead sellega ei vaeva.

Kindel on, et uusi laule on tulemas, kuid lauljatar arvab, et väga tihti ta esinema ei hakka – sellist aega, et kõik nädalavahetused kinni, ei tule enam kunagi. «Lähen siis, kui mulle sobib. Vaat see on asi, mis mulle mu vanuse juures kõige rohkem meeldib.»