Sädelevad burleskitarid valgustavad pimedat Tallinna

Olles kuidagi hakkama saanud manööverdamisega parklas, kus põhjatuid porilompe on tunduvalt rohkem kui tasast maapinda, jõuan üpriski trendikaks tuunitud maja tänapäeva normidele vastava paraadukseni, millest sisenemine on kui astumine ajaloohämarustesse, ja seda kõige positiivsemas mõttes.

Labürinti meenutavas ja hämaras koridoris on seintel julgustavad viited, kinnitamaks, et edasi minnes jõuan kindlasti stuudiosse Tallinn Burlesque. Need arhitektuurilised kurvid ja keerud on kui kunagiste hoonedisainerite tervitus tänapäeva inimesele, kelle jaoks internetipõhine orienteerumisabi on pea elutähtis aksessuaar.

Möödudes koridoris seisvast klaverist ja nõukogudeaegsest kuppelföönist, jõuan ukseni, millel olev kiri kinnitab, et siin asub stuudio Tallinn Burlesque. Sisenedes leian end aga otse punaselt vaibalt. Miski ütleb mulle, et aeg on unustada argipäev ning siseneda teatraalsesse, glamuursesse ning esialgu veel tundmatusse maailma.

Minu võõrustaja, Eesti esimene burleski õpetaja ja -tantsija ning ühtlasi ka stuudio looja Daisi Normak, palub mul istet võtta lava äärel. Et täpsemini aru saada, kuhu ma ikkagi sattunud olen, panen diktofoni käima ja hakkan Daisile küsimusi esitama.

Alustame traditsioonilise küsimusega – mis on burlesk?

Burlesk on pärit 14. sajandi Londonist ehk siis ajast, kui lava kuulus meestele. Muidugi tekitas see trotsi naistes, kes kõrtsis käies üha vallatumaid ja lõbusamaid etteasteid välja mõtlesid. Burleski juured asuvadki komöödiateatris, kerge pilkamine on alati omal kohal ning tantsijal on alati mingi karakter või lugu, mida ta publikule jutustab.

Kontakt publikuga on väga oluline. Jah, selle loo jooksul võetakse ka riided seljast, kuid rõhk on sellel, kuidas seda tehakse.

Päris alasti ei ole burleskitantsija kunagi, stringid jäävad jalga ja nibusid katavad tassels‘id või paste‘id ehk narmaste või pärlitega kaunistused, mida peab oskama liigutada. Ainuüksi see on eraldi kunst.

Burlesk on võrgutustants ja mitte kunagi ei minda publikuga füüsilisse kontakti ning mitte kunagi ei korjata pükste vahele raha. Sa pead olema kättesaamatu ideaal.

Kuidas sa enda jaoks burleski leidsid?

Tantsuga olen tegelenud juba aastaid ning samuti teadsin ma, mis asi on burlesk, kuid see, et Soomes toimub burleskifestival, oli mulle suureks üllatuseks. Osalesin pea kõigis töötubades ja sain oma esimesed teadmised parimatelt burleskistaaridelt maailmas. Burleskiga on nii, et kui see sobib sinu elustiiliga ja sa võtad selle omaks, siis haarab ta sind täielikult endasse.

Tormasin kohe pärast Soomes toimunud festivali lavale. Neid esinemisi praegu eriti meenutada ei tahaks, aga adrenaliiniannus, mis andis hoo jätkamiseks, oli käes.

Kuidas burleski õpitakse, mida tehakse näiteks esimesel kursusel?

Esimest kursust pole olemas. Burlesk on alternatiivkultuur, ametlikku haridust ei anta, kõik tuleb õppida kogemuste abil ja erinevate töötubade kaasabil. Tantsija näitab laval seda, mida ta kõige paremini oskab. Pikkus, kaal ja vanus pole olulised, rõhk on esitlusel ja kontaktil publikuga. Sa pead suutma oma karakteri laval välja mängida. Väga oluline on näiteks silmade töö ja miimika.

Paljud burleskistaarid on endised tsirkuseartistid ning painduv keha võimaldab etendust vägagi põnevaks teha. Samas, kui sellist painduvust ei ole, pole mõtet spagaadi asemel ka mingit hädist harkseisu teha. Samuti rikastatakse etendust tulemänguga, erinevate aksessuaaride või näiteks boamaoga. Burleskitantsija peab kõigepealt leidma selle, mis on tema tugevuseks, ning sellele oma kava üles ehitama.

Kust on pärit burleskitantsijate kostüümid?

Riietus on osa etendusest. Mida trikirohkemalt rõivatükk seljas ära võetakse, seda köitvam kava on. Poes selliseid kostüüme ei müüda, iga tantsija vajab isiklikku õmblejat. Kvaliteedis järeleandmisi teha ei tohi, nii kinnitused kui ka kangas peavad vastu pidama. Aksessuaarid, nagu lehvikud jms, lastakse samuti eritellimusel teha ning ka kingad tuleb sageli endal pärlite ja kivikestega üle kaunistada.

Milline on burleskitantsija meik ja soeng?

Meik on klassikalises pin up stiilis: ideaalne jume, rõhutatud põsed, rohkelt sädelust ja tugev suitsusilm. Kõik on natuke ülepingutatud ja isegi dragqueen’ilik, põhimärksõnadeks on dramaatilisus ja suursugusus. Kuna pilkudemängul on suur roll, siis on suur rõhk just silmameigil. Burleskimeik on täislavameik, väga tugeva aluspõhjaga, ja sageli muutub selle kandja pea tundmatuseni. See on osa rolli sisenemisest.

Soengute stiiliikoonideks on klassikalised Hollywoodi staarid, kes lõid pin up kultuuri. Soeng peab olema kooskõlas esitletava karakteriga. Tihti tehakse lokke ning lisatakse soengule clip in salke. Püsipikendused sellisele mahvile vastu ei pea. Suur pudel ülitugevat juukselakki peab alati olemas olema.

Eks see kõik ole juustele ja nahale suur koormus ning ilma heade kreemide ja maskide turgutuseta seda ametit pidada ei saa.

Kus toimuvad burleskietendused?

Etendus nõuab esmalt lava ja head valgustust. Tõsi, käime mõnikord ka ööklubides esinemas, see annab hea kogemuse ning aitab alustajatel paksu nahka kasvatada. Ööklubi publik pole just ideaalne burleskipublik.

Korraldame ka ise üritusi, kuhu tullakse muusikat kuulama ja etendust nautima. Need on kallid üritused, aga see-eest õiged burleskietendused.

Kuidas saadakse burleskitantsijaks?

Kõigepealt tuleb trenni tulla. Trennis võib käia ka ilma soovita saada tantsijaks. Kui aga kogu see ööelu, ringirändamine ja suur kogus edevust on vastuvõetav, siis võib hakata karjääri peale mõtlema. Olen suhteliselt karm õpetaja ja vahel ka otse öelnud, et see elustiil ei sobi sulle. Igaühest ei pea saama tantsijat, suhtumine ja see, kuidas mõttemaailm on alateadlikult konstrueeritud, mängib siin olulist rolli. Oma sisimas pead sa tahtma olla diiva.

Mul ei ole ühtegi sarnast tantsijat, mitte keegi ei kopeeri kedagi, kõik on erinevad karakterid.

Kui oluline on eelnev tantsuoskus?

Nagu öeldud, siis oluline on mõttemaailm ja viis, kuidas enda parimatest oskustest köitev etendus kokku panna. Tänapäeva video ja ööklubide ajastul on tihti neidudel kaheksateistkümnendaks eluaastaks (nooremaid treeningutele ei lubata – toim) omandatud täiuslikud nn «Guccitantsu» oskused, puus on nii lahti nõksutatud, et käib peaaegu liigesest välja, kuid elegantsed ja daamilikud liigutused on võõrad ning rasked. Sama lugu on ka käte miimikaga, mis on burleski juures väga oluline.

Kuidas sõbrad ja tuttavad burleski suhtuvad?

Minu endisele elukaaslasele see üldse ei meeldinud ja sellepärast ta ongi minu endine elukaaslane. Peab tunnistama, et probleeme on olnud ka tantsijatel, tegu on ikkagi teatraalse ja bravuurse maailmaga, mida seostatakse otseselt tavalise striptiisiga. Kuid kui elustiil on osa sinust, siis leebuvad lõpuks ka lähedased ja mõistavad, millega tegelikult tegu on.

Millised on tulevikuplaanid?

See on hea küsimus, aga eesmärgid on täitsa olemas: arendada ja laiendada stuudiot, luua täiuslik produktsioonitiim ning teha burleski nii nagu mina seda teha soovin.

Lahkudes on koridor kuidagi valgem, kuppelföön on endiselt samas kohas, kuid klaveri kaas on teab kust ilmunud muusiku poolt ülestõstetud ning üle koridori voogab energiline klaverimuusika. Tänavavalgustus on vihmapiiskade ja autotulede kaasabil moodustanud müstilise, kuid koduselt turvalise valgusmängu.