Risto Berendson: mees ja naine võiksid jagada vanemapuhkuse pooleks

Minule pakkus elu võimaluse minna vanemapuhkusele ajal, kui tütar Ronja sai aastaseks. Mul on sellest ajast ainult väga head mälestused. Vanemapuhkuse valimine oli teadlik otsus, sest minu naise eriala (vastsündinute arst) ei soosi pikalt töölt eemalolekut.

Mulle oli see hea võimalus igapäevasest, kohati stressirohkest ajakirjandustööst ajutiseks eemale tõmbuda. Selleks, et vaadata meedias toimuvat kõrvaltvaataja pilguga.

Rutiin tõi häid emotsioone

Ainuüksi sotsiaalses mõttes oli Ronjaga kodus olemine huvitav kogemus. Kui ainus kohustus ja igapäevane tegevus on kuue kuu vältel laps, siis loob see tegevuses ja käitumises täiesti uued dimensioonid.

Paratamatult on nii, et vanemapuhkuse võttev isa on pigem erand. Minu päevakava nägi ette hommikul lapsega mänguplatsi külastamist ja 90 protsendil juhtudel olin ma seal ainus mees naistekarjas. Neil harvadel juhtudel, kui seal leidus mõni isa, oli ta enamasti välismaalane – kohtasin inglasi, prantslasi, ungarlasi, itaallasi, kuid ei mäleta ühtegi kohtumist eestlasega, vähemalt hommikusel ajal mitte.

Jah, mul tekkisid mänguplatsil teiste laste emadega nn viisakusvestlused. Kuid kui mängimise aeg läbi, suundusid sõbrunenud emad tihti koos kellegi juurde näiteks kohvitama. Ja mina isana läksin üksi oma teed.

Need olid esimesed korrad, kui mõistsin, et sotsiaalses mõttes võib isapuhkus olla kaunis rutiinne ja suhtlusvaba. Aga seda rõõmsamad Ronjaga olime, kui ema tööpäeva lõpus koju naasis. Ja muidugi jäävad mulle elu lõpuni meelde need arvukad naiste pilgud, mis mind üksinda titekäruga jalutava isana tänaval heldinult saatsid. See on kaunis emotsioon, päriselt.

Kui nüüd keegi ootab vastust küsimusele, kas hakkasin isapuhkuse ajal nn naistetöid tegema, pean siinkohal pettumuse valmistama. Söögitegemine on kodus niikuinii paljuski minu rida ja mähkmete vahetamine on mul selge juba sellest ajast, kui kodus oma kahe noorema õe eest hoolitsema pidin. Kuna koristada mulle lihtsalt ei meeldi, jäi see kohustus ikka naise õlgadele.

Vanemapuhkus pooleks

Kuue kuu pikkune isapuhkuse aeg oli mulle täpselt paras. Viimasel kuul tundsin heas mõttes nälga ajakirjanikutööga kaasneva pinge ja mitmetahulise suhtluse järele. Seetõttu olen mures nende vanemate pärast, kes viibivad mitme lapsega järjest vanemapuhkusel viis-kuus aastat.

Ei pea olema tuumateadlane taipamaks, et professionaalses mõttes tähendab see inimesele õpitud või omandatud ametioskustest kaugenemist. Seetõttu võiks olla elementaarne, et vanemad jaotavad vanemapuhkuse aja kaheks. See on mõlema huvides. Seda muidugi juhul, kui pere materiaalne olukord seda vähegi võimaldab.