Jaanipäev on suvine päevakäänak, kus Maa pöörab end ning siitpeale hakkavad minema päevad taas lühemaks ja ööd pikemaks. See on elurõõmu ja jõukogumise aeg.
Kuidas jaanipäevast maksimaalselt maagilist väge ammutada
22. juuni 2013, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanilaupäev, 23 juuni, on parim aeg saunavihtade tegemiseks, samuti kosutava heina ja väekate ravimtaimede kogumiseks, kirjutab alkeemia.ee.
Jaanitule vägi
Kõik kodused tööd ja talitused tuleb aegsasti lõpetada, et valmistuda jaanituleks. Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid asju jaanipäeval. Tulele peaksid minema kõik, kel vähegi jalg kannab. Esiteks seepärast, et jaanitulel käimine toob suurt tulu ja õnne ning teiseks seepärast, et tulel käimata jätmine võib kaasa tuua õnnetuse. Usutakse, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja põlema. Tulele peaks minema just jalgsi, sest see toob head tervist. Tulele minnes peab kindlasti midagi kaasas olema, mida hiljem tulle heita. See on mälestus muistsest ohverdamiskombest. Igaüks võiks tulle viia kasvõi oksaraokese. Neidudel on kombeks visata oma lillepärjad tulle, seejuures midagi soovides lähevad soovid täide.
Usutakse, et tule juurest ei tohi midagi ära viia. Viib keegi midagi koju tagasi, juhtub tal varsti mingisugune õnnetus. Jaaniõhtune söömaaeg peetakse samuti tule ääres. Seal võib olla head-paremat, kuid kindlasti peaks olema piimast valmistatud roogasid. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse tulle või siis maetakse maha.
Jaanituli aitab hästi ka seljavalu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. See parandab seljavalu ning hoiab ka edaspidigi selg kangeks jäämast.
Öine maagia
Jaaniööl usutakse olevat eriline vägi, kuna siis olla kõik põrgu- ja taevaväravad valla. Puud ja linnud-loomad pidavat kõnelema ning tulevikku ennustama. Olles üksi ja kuulates tähelepanelikult, võib inimene jaaniööl nende juttu mõista.
Jaanitulelt tulles korjavad noored neiud üheksat sorti lilli, punuvad pärja ning panevad selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei või. Kodus pannakse seesama pärg padja alla, siis saab unenäos oma tulevast näha. Hommikul võib pärja puu otsa visata ja kui see sinna püsima jääb ning alla ei kukkunud, siis on kindel, et pulmad on tulemas.
Üks romantiline ettevõtmine on kindlasti ka sõnajalaõie otsimine. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. Sõnajalaõit tuleb reeglina otsida üksinda, seejuures ei tohi pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kipuvad. Ei tohi ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuleb viia kohe metsast välja.
Tervendav jaanikaste
Kuna jaaniöö näol on tegemist aasta lühima ööga, siis on tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl tilkagi vihma ei saja, küll aga oodatakse hommikust kastet. Jaaniöö järgsel varahommikul korjatud kastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiliselt tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu ja hõõruti üle keha. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigusi ja aitama olla terve. Jaanikaste annab elujõudu, ravib erinevaid vaevusi ja õnnistab majapidamist.