Liis Theresia kiire elu keset ehte- ja meigikunsti

Kõike seda imetledes ei saagi aru, miks on ehetelaualt seni puudunud õlgadeni rippuvad kõrvarõngad või kauni rosetiga peapael.

Sellest esmakohtumisest on möödas pea kaks aastat. Täna on selle pöialliisiliku noore naise loomingu avastanud ka moekunstnikud Triin Kärblane ja Marilin Sikkal ning tema imeline aksessuaarikohver on rõõmustanud, rikastanud ja kordumatuks muutnud juba paljude daamide väljanägemise.

Ja see pole veel kõik. Nimelt on Liis Theresia ka meigikunstnik, kes teeb hea meelega ära kogu stilisti töö. Kes siis on Liis Theresia Ulman, kes loob neid kauneid ajaloohõngulise kirevusega rikastatud ehteid? Selle küsimuse esitan Liis Theresiale tema Kadrioru serval asuvas ateljeestuudios, kus meie vestlust valvab Liisi igapäevane kaaslane, ilmekate silmadega pruun labradoripoiss Watson.

Kuidas tulid sinu ellu ehte- ja meigikunst?

Tegelikult olen ma vabakutseline maalikunstnik ning otsustasin, et minu loomingule tuleb kasuks, kui end täiendan ja teadmisi juurde saan. Nii läksingi õppima Eesti kunstiakadeemia avatud akadeemia vabade kunstide osakonda. See oli aeg, kus ellu ärkasid mitmesugused moeturud, ja nähes, mida kõike tehakse, hakkasin ka ise koolitöö kõrvalt ehteid tegema. Tõsi, alguses ainult endale, ja seda mõtet ei olnudki, et võiks neid ka teistele pakkuma hakata.

Avatud kunstide teaduskonnas on väga head õppejõud ning teadmised, mis sealt sain, on hindamatud. Kuid seal nõutakse ka täielikku pühendumist. Igas aines tuleb luua tõeline taies. Korra proovisin lihtsamalt hakkama saada ja viisin fotokateedrisse kiiruga tehtud fotod. Kohe tuli küsimus, et mida ma sellega nüüd öelda soovisin.

Ühel päeval selgus, et minu Rootsi kodanikust abikaasa peab töö tõttu tagasi kodumaale suunduma ja minulgi oli tekkinud kontakt ühe rootsi disaineriga ühise projekti tegemiseks. Seega tegi kolimine edasiõppimise võimatuks. Aksessuaare tegin ikka edasi ja juba olid tulnud ka mõned tellimused, kuid selleks, et Rootsis kanda kinnitada, läksin hoopis meigikooli.

Meigikoolis õppisin nii tavapärast kui ka karaktermeiki. Õpetajad olid väga professionaalsed ja hakkama tuli saada igast rassist klientide jumestamisega. Üks minu kaaskursuslane teadis kohvikut, kus eri rasside esindajad armastasid koos käia, ning sealt käisime endale modelle otsimas. Nad olid väga sõbralikud ja alati valmis aitama ning tänu neile sain ma väga hea ja mitmekülgse meigi tegemise kogemuse.

Kogemus on see, mida täna pea igal alal nõutakse. Olles peaaegu võõral maal, kust sa seda veel hankisid?

Meigikool oli raske, aga väga hariv – käsi liikus kogu aeg. Kuid jah, ega see lõputu kursusekaaslaste meikimine just suurt kogemust anna. Rootsis on selline komme, et firmad helistavad ja kutsuvad õpilasi erinevatele üritustele meike tegema. Raha selle eest ei saanud, kuid väärt kogemus oli garanteeritud. Oli ka neid õpilasi, kes sellest keeldusid, kuid mina nende hulka ei kuulunud. Võtsin vastu kõik pakkumised, mis aitasid kiiremini jalule saada. Olen teinud meike nii keldris toimunud filmivõtetel kui ka ööklubi WC-s ja paljudes muudes ekstreemsetes kohtades.

Huvitaval kombel pole Eestis selline õpilaste kaasamine kogemuse saamise eesmärgil üldse levinud. Olen ka ise helistanud ja uurinud, et nii endale õpilasi appi saada, kuid see pole õnnestunud. Aga kust neid kogemusi siis saadakse? Kui klient juba maksab, siis tahab ta kiiret ja professionaalset tööd, mida saab pakkuda ainult kogemustega tegija.

Kuidas alustab professionaalne meikar Rootsis tööd?

Minu õpetaja, Olle Johansson, soovitas oma raamat (portfoolio tehtud töödest – toim) kaasa võtta ja kõik suuremad ja väiksemad agentuurid lihtsalt läbi käia. Hiljem kuulsin veel, et kõigepealt tasuks end kuhugi assistendina tööle sokutada ja nii uusi kontakte ja tutvusi otsida. Mulle see viimane variant just väga ei sobinud, sest olen pereinimene koos kohustustega ja otsustasin ikka omal käel hakkama saada. Kui sa oled hea, siis on sind ka vaja.

Enne kui perega tagasi Eestisse kolisime, jõudsin meigikunstnikuna töötada näiteks iga aastasel Stockholmi pruudimessil Grand Hotellis, kus tegin meike nii catwalk’i kui külastajate tarbeks, ning ka Nobeli preemia Galaõhtul, kus tegin esinejatele lavameike.

Ja tagasi tulles alustasid Eestis taas nullist?

Jah, kuid kõik on läinud kuidagi kiirelt. Alguses oli ikka natuke harjumatu küll. Näiteks juba meigihind oli imepisike selle kõrval, mida Rootsis sama töö eest küsitakse. Samuti tuli alguses teha tasuta töid, et ennast näidata. Olen aga täheldanud, et kui oled aktiivne ja ei jäta kasutamata ühtegi võimalust end nähtavaks teha, siis leitakse sind ka üles.

Huvitav on see, et ajal, kui Eestist lahkusin, olid inimesed konservatiivsemad. Täna ollakse valmis kandma erilisi ehteid ja eristuma. Äkki on tekkinud nii palju erinevaid disainereid, kes julgevad pakkuda eripärast loomingut ning inimesed kannavad seda väga hea meelega. Nagu väike Pariis, kus naised julgevad olla erilised. Muuseas, esimest korda kuulsin seda võrdlust Eesti kohta Rootsis meigikoolis õppides.

Mul on kombeks oma sünnipäeval iga külalise kohale panna üks aksessuaar. Kui esimesed klaasid tõstetud, hakatakse pea alati uurima, et ütle nüüd ilma naljata, kuhu ma sellega lähen. Vanem põlvkond on endiselt kinni selles, et igal asjal on oma koht ja aeg. Õnneks noored enam nii ei arva ja naudivad eristumist.

Kust ammutad aksessuaaride jaoks ideid ja kui tihti neid valmistad?

Lihtsalt lasen oma vaimu vabaks ja ideed tulevad. Mind ei piira, kui kunstnik ütleb, et soovib täpselt sellele kollektsioonile sobivaid ehteid või lisandeid. Võtan soovid aluseks ja hakkan looma oma nägemust. Igal kunstnikul on oma käekiri, mille ta paratamatult oma loomingule lisab.

Ma ei saa väita, et ma moeajakirju ei lappaks, aga kindla eesmärgiga sealt ideid leida, ma seda küll ei tee. Lihtsalt midagi jääb silma ja nii kohtub minu maailm kellegi teise omaga ning sellest sünnib täiesti uus looming. Mulle meeldib julgelt naiselik stiil ja ehted on minu nägemus sellest.

Kui ma väike olin, siis ei saanud ma enne magama minna, kui olin joonistanud. Täna on nii, et pean iga päev olema ehteid teinud, kui pole aega seda stuudios teha, siis võtan ühtteist koju kaasa.

Materjale ostan kõikjalt, kuhu satun. Muidugi on mul välja kujunenud oma lemmikpoed, aga reegleid ei ole. Tegelikult ei kujutakski ette, et peaks ostma täpselt kindlaid asju ja tegema täpselt ettenähtud kujundusega ehteid. Olen ka täheldanud, et kui varem tegin palju tellimustöid, siis nüüd valitakse sobiv välja hoopis valmisloomingust.

Miks on sinu firma nimeks just Wise Style?

Kuidagi oli vaja leida nimi, mis seoks minu kõiki tegemisi. On öeldud ka, et minu enda nimi sobiks väga hästi firma nimeks, kuid see poleks ikka õige. Olen liikuja ja mulle endalegi šokeerivalt on kujunenud nii, et käsil on palju erinevaid projekte, millest igaühest peab eraldi teema välja kujunema. Näiteks hakkame koos kristalliterapeut Ketlin Kaljasega koos loovkursusi tegema ning plaanis on ka meigikursused. Teenusena saab aga iga soovija juba praegu meigi koos aksessuaariga.

Tegemisi ja projekte on, vaikselt ajan juuri ja võtan vastu kõik põnevad pakkumised. Viimased võivad olla nii eritellimused, kaastööd disaineritega kui ka koostöö firmadega, kes müüvad meigitooteid.