Video: ema, kes kasvatab printsesspoissi
26. juuli 2013, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cheryl Kilodavis on ema, kelle 5-aastasele pojale meeldib kanda kleite ning kelle lemmikvärvideks on roosa ja punane. Naine tunnistab, et tema esimene reaktsioon oli suunata oma poega «normaalse» riietuseni, kuid peagi otsustas ta olukorda aktsepteerida.
Ka Cheryli abikaasa ütleb, et nende poeg on muidu täiesti tavaline poiss, kuid armastab lihtsalt kleiti kanda. Kogemusest lähtunult kirjutas Cheryl Kilodavis lasteraamatu «My Princess Boy».
See, et Kilovadis kutsuti esinema Tedx üritusele, näitab, et ta on midagi enamat kui lihtsalt naine, kes sai kuulsaks veidrusega. Ta mõelnud kaugemale kui see, et tema poeg on eristuv. Kilovadis ütleb, et kandes endas kaht pärandit, nii musta- kui valgenahaliste oma, on tema kultuurist tulenev ootus kasvatada tugevaid mehi ning iga esinev erinevus tekitab meis ebamugavust.
Ebamugavus on loomulik asi, mis on meisse sisse kodeeritud ajast, mil me elasime veel hõimudes. Kohtumine kellegagi, kes oli meist erinev, võis tähendada toidust, perest või elust ilma jäämist. Tänapäeva kanname me enestega kaasas seda ürgset hirmu, kuid me peaksime endalt küsima, kas ebameeldivust tekitav asi kujutab meile ohtu.
Kilodavis toob näiteid kuulsustest, kes on astunud mingitel momentidel välja soostereotüüpsetest mallidest. Ning näitab pilte, kus Louis XV ning Franklin D. Roosevelt on jäädvustatud kleitides. Samuti näitab ta fotot kolmekümnendate Ameerika õhuväe mundrist, millel on roosa särk.
«Me peaksime küsima endalt miks mul on ebamugav ja kas see teeb kellelegi liiga,» ütleb Kilodavis. Ta ütleb, et loomulikult olid nähtud pildid ebamugavad, kuid tasuks endalt küsida, kas keegi suri sellest. Jah, paljud võivad vastata, et ühiskond kannatas, kuid kas sa kaotasid oma perekonna või olid sa ohus?
Kilodavis ütleb, et inimestel, ka meestel, on erinevad personaalsed vajadused ning me peame neid aktsepteerima. Ta leiab, et meie rõhk probleemiasetusele on vale. Räägitakse sellest, et kedagi ei tohiks kiusata, kuid tegelikult peaks rõhuma sellele, et me aktsepteeriks inimesi nende erisuses.