Kui silm särab ja pealehakkamist jagub, võib elu unistuse viia ellu ka siis, kui selleks pealtnäha formaalne ettevalmistus puudub. Tulemus on kaugele näha ja suuga maitsta.
Rannapiiga leidis uue armastuse
5. oktoober 2013, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes 30 kilomeetrit pealinnast Peterburi suunda ja siis veel natuke mööda looklevat metsateed sõita jääb üks väike armas, võib öelda, et isegi unine kalurikülake Neeme. Sealt veel õige pisut, kuni hakkavad paistma väikeste jahtide mastid ja siledal sadamaveel kõikuvad paadid – just siit paremalt leiab silm uhke puust maja. Ruhe. Ja selle silmatorkava uushoone terrassiplatsil püüab saabujate pilku mustvalges kleidikeses ja tuules lehvivate juustega naine. Terje Lindau-Kuum (33).
Neeme ja Terje on kokku kuulunud juba 15 aastat. Selle aasta augustist kaunistab seda liitu ametlikult veel kolmaski – mereandide restoran Ruhe. Terje viimase aasta konkurentsitu kirg ja armastus.
Teadagi tulevad kirg ja armastus inimese ellu tavaliselt äkki ja kõikevõitvalt. Ja nende olemasolu paistab inimese silmist välja. Terje silmad säravad. Ta on leidnud iseennast ja osanud teha nii, et tema unistuse täitumisest saavad rõõmu paljud.
Umbes aasta tagasi, kui nägin silmipimestava merevaatega majamaketti piltidelt, olin rabatud – tundus uskumatu, et ühel noorel inimesel jätkub nii palju ettevõtlikkust, et aastaga sellise asja üles ehitab ja tööle saab. «Käisin eelmise aasta augustis Hiiumaal Kalana sadamas ühel üritusel, mis toimus sealses paadikuuris,» meenutab Terje. «Mõtlesin, et miks meil Neemes sellist kohta ei ole.» Siis hakkaski mõte teoks vormuma.
«Olen töötanud siin ja seal, teinud erinevaid asju, aga ikka on vasardanud peas mõte avada oma söögikoht,» tunnistab naine. «Ma oleks selle varem või hiljem nagunii teinud. Kui mitte sellisena, siis kas või hamburgeriputka oleks siia mere äärde püsti pannud.»
Omapärane naisühing
Terje Lindau-Kuum on kohaliku rahva seas ammu teada-tuntud tegelane. Ta oli ja on praegugi ühe imeliku nimega seltsi eestvedajaid. Neeme Naiste Rannavalve Selts on vist ainuke omataoline terves Eestis. Selle lõid külanaised juba 2006. aasta novembris selleks, et mitte sõita argielu huvitavaks tegemiseks kaugele pealinna, vaid nautida üksteise seltsi kohapeal ja kutsuda külla erilisi külalisi, kel õpetada midagi kasulikku või jagada elukogemusi. Nii on kokkamisõhtutel käinud näiteks Katrin Karisma, Ivo Linna ja Vladislav Koržets. Seltsi tegemiste ning külaelu talletamiseks sai loodud isegi ajaleht Oma Poolsaar.
Terje jutustab silmade särades, et ta ei teadnud lehetegemisest mitte midagi, aga kuna raha nappis nagu ikka ja ta oli enda sõnul seltsis ainus, kes arvutikujundusest veidi rohkem jagas, saigi ajalehe toimetamine tema ülesandeks.
Kuigi nüüd uue armastuse kõrvalt muuks väga aega ei jää, ütleb sisearhitekti haridusega Terje, et organiseerimine istub tal ikkagi sügavalt sees. Kas või korraldades Neeme omanäolisi jaanipäevapidustusi, kuhu ta on koos sõpradega suutnud kohale meelitada ka Eesti tipptegijad ja leidnud selleks rahastajadki. Linnukese pärast ses rannakülas asju ei tehta, kui, siis pigem kalakese pärast.
«Noorte arhitektide liidu tegemistes ei jõua eriti enam kaasa lüüa, kogu energia läheb restoranile,» avaldab ta siiski. «Ruhe esialgsed joonised ja sisekujundus on minu tehtud. See on minu «laps» algusest lõpuni, olgugi et finantspoole pealt tuli appi hea sõber, kes tundis samuti, et see, millele ta jah-sõna ütleb, on vajalik ja õige asi.»
Nimi oma käega katsuda
Kogu selle õnne ja rõõmu juures on Terjel veidi kurb, et perele ja kodule jääb praegu kahetsusväärselt vähe aega. Abikaasa Peeter ja 14-aastane poeg Kristjan on tema sõnul olnud aga väga toetavad ning nõu ja jõuga kogu aeg abistanud: kes suitsutab kala, kes rabab vajadusel köögis.
Ruhe ei saa kahe silma vahele jääda. Väljast tagasihoidlikult noobli välimusega puidust hoone on seest avar ja õhuküllane, aimub isegi sakraalset hõngu. Seda rõhutavad veelgi kalavõrku peidetud valgustipallid. Ja need hõrgud kalaroad, mida majaperenaise sõnutsi menüüst ainult leida võibki... Suure saladuskatte all lisab ta, et kuigi menüüs pole ainsatki lihatoitu, ei pea keegi nende juurest tühja kõhuga lahkuma. Küsige, ja teile antakse.
Ruhe on mereäärne paradiis, tõeline rahu. «Ruhe» tähendabki saksa keeles «rahu». Mereäärne rahvas on ruheks nimetanud algelist ühepuupaati. See sobis, ja nii see nimi reklaamiagentuuri Refleks abiga restoranile tuligi.
Avamispidustustel sõidutas Rebala muinsuskaitseala muuseumi juht Janek Safranovski kalarestorani õuele pesuehtsa ruhe, mille ta vanade paatide eeskujul oli oma kätega teinud. Terje ei varjanud rõõmu. Väärtuslik kink, tõdes ta, sobib kujunduslikult terrassipealse õunapuu alla ideaalselt, ja enamgi veel: annab võimaluse ka külastajail ehtsat ruhet näha ja oma käega katsuda.
Üks hõrk Ruhe retsept
Lihtne saiakate –lõhesalat tomatiga
• 500 g värsket lõhefileed
• 1 suur punane sibul
• 3 keskmist tomatit
• värsket tilli
• maitse järgi soola ja pipart
• natuke sidruni- või laimimahla
Lõhefilee, sibul, tomat ja till hakkida väikesteks tükkideks, segada kõik kokku, maitsestada. Sobib kohe söömiseks, kuid hea oleks lasta tunnike külmas seista. Sobib ideaalselt katteks röstitud saiale.
Mereandide restoran Ruhe asub Harjumaal Jõelähtme vallas Neeme küla sadamas, sügistalvisel perioodil avatud neljapäevast pühapäevani kella 13–22. Lähemat infot saab Ruhe Facebooki leheküljelt.