Lapsega silmaarstile – aga millal?

Silmaarstide sõnul on laste silmade kontroll kolmeaastaselt ülioluline, sest selles vanuses diagnoositud teatud silmaprobleeme saab veel ravida.

Inimese nägemine areneb välja järk-järgult – vastsündinul on silmad ja optiline süsteem päris hästi arenenud, kuid närvisüsteem ei ole veel piisavalt valmis seda kohe kasutama. Vastsündinu näeb vaid 20–25 sentimeetri kaugusele, kuid 3–4-aastase lapse nägemisteravus on juba 65–80 protsenti normist, 5–7-aastane võiks näha sada protsenti normist. Ida-Tallinna keskhaigla silmaarsti Katrin Eerme sõnul on väga oluline avastada kaugnägelikkus ja/või nn laisk silm enne seitsmendat eluaastat, sest selle ajani laste nägemine veel areneb. «Vanemas eas probleemi avastades ei saa me enam näiteks laiska silma treenida paremini nägema,» ütleb ta.

Just sellepärast peaksidki kõik lapsevanemad oma lapsed kolmeaastaselt silmaarsti juurde kontrolli viima. Kui selles vanuses alustatakse raviprillide abil kõõrsilmsuse ja laisa silma ravi, siis võib laps probleemist ka nn välja kasvada ning mingil ajal ei lähegi tal enam prille vaja. Kõik sõltub siiski silmaehitusest ja silmade koostööst. Raviprillide pideva kandmise eesmärk on parima nägemisteravuse väljaarendamine kooliea alguseks.

Lapsevanem ei pruugi ise arugi saada, et tema lapsel midagi silmadega valesti on, sest väikesed lapsed ise enamasti nägemisprobleemide üle kaevata ei oska, räägib Silmalaseri ja Tallinna Lastehaigla silmaarst Maria Malva. «Silmahaigused ja nägemishäired esinevad sageli varjatult ja tulevad välja alles silmaarsti juures,» ütleb ta. Dr Malva lisab, et kui lapsel ei ole varem silmadega probleeme olnud, siis on just kolmandal eluaastal nägemist kõige parem kontrollida – selles vanuses laseb laps juba hästi teha silmauuringuid ning on valmis koostööks arstiga. Kõigil lastel testitakse selles vanuses silmade liikumist ja koostööd, nägemisteravust, kontrollitakse silmaehitust ja vaadatakse üle silmapõhjad.

Varakult arsti juurde

Võib juhtuda aga, et silmaarsti juurde on vaja minna juba beebiga või enne kolmandat eluaastat. Dr Eerme sõnul on beebide puhul esimeseks ohumärgiks see, et laps ei vaata emale silma – st ei fikseeri pilku, ei jälgi mänguasju. «Veidi suuremate laste puhul võib laps tunduda hajevil, kohmakas või kipub teda huvitavaid asju väga lähedalt vaatama,» räägib ta. Kindlasti on üheks probleemiks, millega tuleks kohe silmaarsti poole pöörduda, kõõritamine. Dr Malva lisab, et alla neljakuused titad võivad aeg-ajalt kõõrdi vaadata, sest neil on silmalihaste kontroll veel nõrk ja nägemisteravus väike, ent kui 5–6-kuune imik ikka veel kõõritab, tuleks silmaarstiga nõu pidada. Päris vastsündinud beebide silmi kontrollib sünnitusmajas lastearst, et avastada n-ö silmatorkavamad ja suuremad kõrvalekalded, mis võivad lapse nägemist ohustada.

Kui kolmanda eluaasta silmakontrollis on lapse nägemisega kõik korras, siis järgmine kord peaks tema nägemist kontrollima enne kooliminekut seitsmeaastaselt ning seda teeb perearst. Kui perearst avastab nägemisteravuse languse, suunab ta lapse edasi silmaarsti juurde.

Kõige sagedamini esineb väiksematel lastel kaugnägelikkust, millega võib kaasneda laisk silm ehk amblüoopia. Samuti on tihti kõõritamist, mis võib esineda ka varjatult. Enne puberteediiga on kõige sagedasem koolilaste nägemishäire põhjus müoopia ehk lühinägevuse teke. Müoopia kasvab kooliea lõpuni ja seda korrigeeritakse miinusprillidega.

Eestis ei ole tehtud uuringuid, kuidas on viimasel ajal muutunud laste silmanägemine ja kas prillikandjaid on rohkem kui mõni aeg tagasi. «Kuna laste nägemist testitakse erinevas vanuses, siis on ka suurem võimalus nägemishäirete avastamiseks ja õigeaegseks raviks,» leiab dr Malva.

Elu ekraani ees

Kuidas mõjutab laste nägemist elu erinevate ekraanide ees? «Laste nagu ka täiskasvanute silmi väsitab lähitöö – st lugemine, arvuti ja televiisori vaatamine,» sõnab dr Eerme ning lisab, et iga 45 minuti tagant peaks kindlasti televiisori vaatamises, lugemises või arvutitöös pausi tegema, et silmad saaksid puhata.

Dr Malva sõnul on levinud eksiarvamus, et ekraanide vaatamine tekitab lühinägevust ehk müoopiat või selle progresseerumist. «Ei ole vaja tänapäevaste interaktiivsete seadmete kasutamist ära keelata, vaid mõistlik oleks leida nende ekraanide igapäevasel kasutamisel ja vaatamisel lahendus sõltuvalt lapse vanusest. Tähtis on, et lapsed saaksid ka piisavalt sportida, õues viibida ja tegeleda silmi mittekoormavate tegevustega. Igapäevane õppetöö on juba niigi piisav koormus laste silmadele,» räägib dr Malva.

Pigem on probleemiks liigne ekraanide järjest vaatamine, mis väsitab lapse silmi ja võib tekitada peavalu. Sage probleem on silmade punetus, kipitus ja nägemise udusus, sest arvutiekraani vaadates pilgutame oluliselt vähem silmi ning silma eesmised osad ei niisku piisavalt. Lisaks väsivad ka silmalihased kindlal kaugusel oleva ekraani vaatamisest. Sageli vaadatakse televiisorit ja arvutit pimedas, hämaras toas või ollakse arvuti taga hoopis uneajast – kõik see koormab liigselt silmi. Ning kui silmad on väsinud, ei edene ka õppimine.  

Arvutit pigem vähem kui rohkem

Dr Malva soovitusel ei peaks alla kolmeaastased lapsed üldse arvuti taga aega veetma, sest ekraanilt tulev info ja helid tekitavad pigem müra ja üldist väsimust ning põhjustavad ka silmade väsimist. Lasteaialaps võiks kasutada arvutit mitte rohkem kui 15–20 minutit päevas. Algklassides 30 minutit ja vanemates klassides 45 minutit korraga. Üle 1–2 tunni päevas ei ole soovitav koolilapsel arvuti taga olla.