Igal suhtel on oma eluring, mis saab alguse armumisest. Etapp, mida iseloomustab sügav kiindumus, kus isegi üksikud õhtud mõjuvad teist poolt igatsedes terve igavikuna. Aeg, mil unustad end tööl aknast välja vaatama, sest leiad end mõtetes teie koosveedetud hetki taga igatsemast või kannatamatult uusi plaane järgmiseks kohtumiseks ette valmistamast. Periood, mil saadad tähelepanu nõudes aktiivselt sõnumeid või helistad, et end meelde tuletada. Sa oled piiriületavalt vaimustuses kellestki, andes endast kõik, et teda õnnelikuks teha. See on rõõmujoovastus, mis tekitab hullumeelse eufooria, pühkides raudkindla jalgealuse ja pimestades mõistuse. Õnneks või õnnetuseks on armumine passiivne ja spontaanne kogemus, mis ei hoiata tulles ega ka minnes.
Üleliigne tähelepanu ja puudutus ei pruugi olla enam ükspäev teretulnud. Kaaslase rumalad naljad, laisklemine, tujukus ja jonnakus on mõistmatud ning mõjuvad eemaletõukavalt. Pidev helistamine on taandunud üksikutele vestlustele ja ennast meelde tuletavad sõnumid on kadunud. Ühtäkki ei ole suhe enam see, mida ta oli alguses, sest roosiline lilleaed on hakanud okkaid näitama. Mõttetud nääklemised, tülid... Ohtlik aeg, mil kolmandatelt isikutelt kuuldud kiidusõnad ja tähelepanu hakkavad närtsinud taimele turgutavalt mõjuma. Kui kodune elu on üksluiseks muutunud, miks siis mitte oma elujanu mujal vürtsitada ja armastuse otsingutega jätkata? Särtsuta suhe ei saa ometi armastus olla?
Entusiastlike inimeste unistusi hävitades tuleb pea liiva seest välja tõmmata ja tunnistada, et igikestvat õnnejoovastust ei ole olemas. Kui sa ootad, et armastus sind õiget inimest kohates igavesti põlvest nõrgaks võtaks, siis on aeg tunnistada selle võimatust. Esimene vaimustus kaob mõne kuu, aasta või paari pärast, misjärel loevad teie põhimõtted ja tahtejõud ühise tuleviku nimel vaeva näha. Elava armastuse, eduka kooselu ja õnne nimel tuleb palju tööd teha, millele viitab ka sõna armastama grammatiline külg. See on tegusõna!
