Tantsud kadettidega

Augustis kõrgema sõjakooli kadettideks saanud Hardo Tootsil ja Valdur Tammetsil tekkis mõne aja eest – seoses eelseisvate tantsukursustega – hiilgav idee. Kuna paljudel kaaslastel jäid pruudid koju või pole neid üldse, aga iga-aastasel aprillis peetaval kadetiballil on seltskonnatantsu oskust vaja, panid nad partnerite leidmiseks Facebooki kuulutuse. Oskus jalga keerutada – kindlasti tuleb see paljudele uudisena – on ju osa kadettide väljaõppest.

Ja oh seda üllatust! Facebookis jagati üleskutset 1300 korda. See tähendab, et oletatavasti luges kuulutust 50 000 inimest, ja lõpuks olid noormehed sunnitud kuulutuse sootuks maha võtma. Seega oli esialgne lootus leida kas või kaks-kolm naist ühe ööga purustatud. On ju väheusutav, et piigasid huvitasid pelgalt poiste välja pandud auhinnad, nagu võtmehoidjad või nokkmütsid, pigem ikka vormikandjad ise. Laulavad ju ka Untsakad noorest ja ilusast Tartu neiust, kes sõdurpoissi hellalt armastas. Siin pole aga tegu sõdurpoiste, vaid suisa tulevaste nooremleitnantidega, maa-, mere- või õhuväe ohvitseridega!

Ohvitser on võlusõna

Esimese tantsutunnini on aega pisut üle tunni ning esmakursuslased Toots ja Tammets – nad kutsuvad teineteistki perenimega, eesnime kasutamine on nende sõnul natuke naljakaski – räägivad, et olid tantsukursuste toimumisega kursis juba kooli astudes.

«Õige ohvitser on sihuke tegelane, kes laulab ja tantsib ka, kui vaja,» teatab Raplast pärit, aga enne sõjakooli hoopis semiootikat õppinud Tammets sõjamehelikult kõva ja selge häälega.

Kord nädalas kuu aega kestvatel kursustel käia on tema sõnul oluline just sellepärast, et kevadisel ballil keegi häbisse ei jääks – oskusi saab enne mõnel peol ehk praktiseerida nagunii. Mis sest, et nii Toots kui ka Tammets on varem külastanud mitte ballisaale, vaid diskoteeke.

«Tagasiside oli ikka üle ootuste,» tunnustab põlistartlasest Toots neidude reaktsiooni Facebooki-üleskutsele.
«Me tõesti ei arvanud, et neid nii palju on. Tegin veel Tootsile nalja, et kindlasti hakkab meile hordide kaupa naisi tulema, aga lõpuks avaldaski sada inimest soovi,» ei suuda Tammets ära imestada. Ja lisab, et isegi siis, kui kõigile poistele olid paarilised leitud, sadas kandidaate nagu oavarrest aina juurde. Sajab seniajani.

«Sõjakool ja ohvitseri elukutse on vist võlusõna, tundub, et väga au sees,» tunnistavad Toots ja Tammets, nentides, et ehk mängib rolli seegi, et kaitseväelaste elu on stabiilne ja palgad aina tõusevad. Isegi kadett saab 600 eurot palka, ülejärgmisel aastal juba 800 ning praegu on nooremleitnandi madalaim brutotöötasu 1200 eurot kuus. Ükski sõjakooli lõpetaja ei jää ula peale ning katseaeg puudub tööleasumisel sootuks.

Distsipliini armastavatele kadettidele käis paariliste jagamine kõigi loogikareeglite järgi. Kõigepealt reastati kadetid, kellel pruut koju jäänud või teda polegi, pikkuse ja vanuse järgi, ja vastavalt sellele valiti ka tantsupartnereid. «Pole ju väga mõistlik, kui kadett on kahemeetrine ja paariline meeter viiskümmend,» põhjendab Toots.

«Sellisega on ju lihtsalt kehv tantsida, ja kui nad on ka väga erineva vanusega, siis pärast tantsutundi koju saates võib juhtuda, et pole millestki omavahel rääkida,» kõneleb Tammetsis elukogemus. Kehakaalu naistelt eelnevalt ei küsitud, küll aga pikkust ja vanust, ning noorimaks väljavalituks osutus 17- ja vanimaks 34-aastane, ehkki oli seatud kitsam vanusepiirang. Siiski langesid kohe konkurentsist välja piigad, kes tšättides «imelikku juttu» puhuma hakkasid. «Noh, kui ikka tullakse jutuga, et kas minusuguseid koledaid inimesi ka võetakse,» toob Toots näite.

Kuigi Tootsil ja Tammetsil on elu- ja tantsupartnerid omast käest võtta, teavad nad, et nii mõnigi paariliseta kamraad kohtus valituga juba enne tantsutundi. Samas on nad veendunud, et nii mõnigi näeb partnerit silmast silma alles esimeses tunnis. «Kes teab, äkki siis ei meeldigi, aga loodan, et pilt palju ei valeta. Põrsast kotis keegi ei saa,» on Tammets mehiselt otsekohene.

Kuigi osa kadette kohtub neidudega kella poole kaheksa ajal õhtul sõjakooli fuajees, on ka hoone fassaadisammaste ette kogunenud hulk noormehi, kes majja sisenevaid noori naisi ärevalt piidlevad. Oodatavat kohates juhatatakse ta lahkesti sisse. Sellist õhku täitvat magusat parfümeeriatoodete lõhnapilve ja fuajeed maast laeni täitvat elektrit kohtab siin majas vaid vähestel kordadel aastas.

Neli ühe hoobiga

Sel ajal, kui roheliste seintega aulat tantsusaaliks muundatakse (kadetid tõstavad tooliridasid lavale rõhutatult mängleva kergusega), hoiavad piigad tagasihoidlikult seina äärde. Kui tantsuõpetajad, sama sõjakooli magistrant Margus Sander ja Pihel Hunt tantsuklubist Stiil aeglase valsi samme õpetama asuvad, on nad hetkega oma kadetist partneri kõrval. Kiiresti tabab isegi võõra silm, kelle kõrval elukaaslane, kes aga kohtunud esmakordselt. Ent kohmetus möödub kiiresti, kui põhisammud enam-vähem selged ja võib paaristantsu proovida.

Enamik kadette on sõjamehesaapad kingade vastu vahetanud; siiski on mõned tulnud samme seadma jooksukingades. Ent jalatsite valik, millega üleslöödud noored daamid üllatavad, on palju mitmekesisem. Lisaks seltskonnatantsuks elementaarsetele keskmise kontsaga kingadele on esindatud nii sussid kui ka hirmkõrged stilettod, mida enamasti pigem slaavi kaunitaride jalas näha võib.

Ja kuigi kuuga kavatsetakse selgeks õppida koguni kaheksa seltskonnatantsu – tangoni välja! – tekitab see ülesanne vaid pisut suminat.

Lõbus on vaadata, kuidas põhjalikult rivisammu harjutanud ja tantsupõrandal kohmakavõitu kadetid, kellest ilmselt enamik ballitantsu vaid filmist näinud, püüavad endast parimat anda. Tantsuõpetajad imestavad omakorda, et karu pole kellelegi kõrva peale astunud – rütmitaju puudumise üle kellegi puhul kurtma ei pea, ehkki marsi- ja valsitakt on nõnda erinev.

Kaks tundi möödub kiiresti ning aeglase valsi, tša-tša-tšaa, rumba ja fokstroti põhisammud saavad peaaegu selgeks. «Absoluutselt kiidan neid,» tunnustab Pihel Hunt pärast tantsutundi. Ütleb, et ägedaimalt tuli küll välja tša-tša-tšaa, aga suurimat elevust tekitas hoopis fokstrott.

«See on üllatav, tavaliselt panevad tantsijaid õhetama hoopis Ladin-Ameerika tantsud. Selgeks sai seegi, et kadetid tahavad hästi palju liikuda. Pidime lausa ütlema, et tõmmake pidurit,» ütleb ta. «Vahepeal pidime ka meenutama, et nad oma pilgud põrandalt partneri silmade kohale tõstaksid. Et kui nad trennist ära lähevad, mäletaks ikka partneri silma-, mitte kingavärvi…»

Selge on üks: õhtu lõppedes ei saa enam ühegi paari kohta öelda, et tegu oleks võõraste inimestega. Kes teab, võib-olla jääb tänasest mõni paar kokku kogu eluks. Ja mitte ainult tantsupõrandale.