Marika Korolev: «Millal oled sa vana?»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aeg tagasi Euroopas tehtud statistiline uuring teatab meile, et Eestis lõpeb noorusiga 40-aastaselt ja vanadus tabab sind, kui saad 61.
Ta on 93-aastane. Jäi mõni aeg tagasi politseile vahele, sest kihutas Saaremaal 160ga.
«Mispärast sa kihutasid siis?»
«Nooh, nahad oli vaja parkimisse viia ja teised rebasekraed jälle Tallinna peentesse butiikidesse laiali kanda.»
«Sul ju rahapuudust pole, oled suure panga investor, kuldklient, miks sa 93-aastaselt veel nii hirmsasti rabeled?»
«No kuidas miks! On vaja,» ütleb ta ja triigib oma sääremarja. Ja ma saan aru, miks on vaja: selleks et mitte vanaks jääda. Rääkigu statistika mida tahes. Aga sääremarja triigib hõbehalli peaga härra tollepärast, et seal on ilmasõjast paar mürsukildu ja hommikuti on jalgadega sant lugu.
«Kuidas sa nii vanalt juhiloa said, kas sind ikka kontrolliti ka?»
«Ah, mis,» rehmab ta käega ja teeb mulle kavalalt silma, «viisin perearstile suitsukala ja õunamahla … Noh, paneme ühe pisikese pitsi ka või? Mul on kuramuse head koduveini tehtud.»
Elujõudu on selles 93-aastases palju rohkem kui mõnes nooremas, lausa kadedaks teeb.
Kas teadsite, et Inglise vanim maratonijooksja on 102-aastane, maailma vanim blogija näiteks 108, vanim Everesti tippu ronija 80?
Millal on inimene vana: kas siis, kui statistika talle seda ütleb, või siis, kui ta ISE seda endale ütleb?
Enamik teab, et kogunenud aastad ei näita inimese tegelikku vanust, vaid seda, kui kaua aega tagasi ta sündis. Tegelik vanus sõltub küll kuigipalju geneetikast, aga suuremas osas ikka elustiilist, headest ja halbadest harjumustest, igapäevase stressiga toimetulekust.
Teadagi jaotub inimese elu nooruseks, keskeaks ja vanaduspõlveks ning eluteed võrreldakse tihti maja ehitusega. Seni kuni viitsid veel midagi luua, millegi uuega alustada, näiteks sellesama maja ehitamisega, võib inimest lugeda nooreks. Keskea saabumisest annab märku tunne, kui midagi uut enam ette võtta ei taheta, aga maja remontida ja kõpitseda võib veel küll. Vanadus saabub koos mõtteviisiga «ähh, mis sest katkisest aknaklaasist või kriuksuvast uksest ikka parandada, niikuinii suren varsti ära».
Inimene on imetaja ja kõik imetajad vananevad, kuigi mõni teine liik on sellest protsessist pääsenud. Mittevananevad organismid paistavad olevat primitiivsed liigid, nagu roomajad, kahepaiksed ja kalad. Neil õnnestub tõesti säilitada ülihea konditsioon ning välimus elu lõpuni. Pealtnäha ei saa just öelda, et mõni uss, kilpkonn või kala oleks eluõhtul rohkem kortsus kui nooruses. Aga inimene pole kala.
Vananemise tunnused rahvasuu järgi olevat näiteks süldi keetmine, sest pehme kallerdis läheb libedamalt kõhtu, ja roosat värvi riiete kandmine; ka see, kui hoiad käes võtmeid ega mäleta, mida nendega tehakse; kui üle poole uriinist läheb analüüsideks; kui hakkad ühtäkki mõtlema ainult tarku mõtteid … Ja palju muud muidugi veel.
«Rein, sõbrake, sa oled 8-aastane, mille järgi lapsed saavad aru, et inimene on vana?» Arvan, et küllap tuleb juttu hallidest juustest.
«Vanad ei jõua ringi joosta. Ja nad riidlevad noortega, sest noored teevad seda, mida vanad ei saa.»
«Ja veel?»
«Vanad ei luba kommi süüa, sest neil endal kukuvad ühestainsast kommist hambad välja.»
Nii tõmbabki iga inimene, olgu ta vana või noor, piiri täpselt sinna, kuhu ise tahab. Kas siis noorelt vanaks või vanalt nooreks, oleneb, kuidas mõtteviisiga paremini sobib. Ja statistilise uurimustööga võib… argumenteerida ja vehkida ehk vaid poliitilistes debattides.