«Naine võib öelda või teha mida iganes soovib, kuniks ta kannab pärleid!» See kuulus Coco Chaneli tsitaat iseloomustab hästi, milline on ehtsate pärlite aura. Ja selleks on omad põhjused, kirjutab Ooolala moeblogi.
Ehtsad pärlid pole kunagi päris ühte värvi
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
8. september 2014, 12:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Looduslikes oludes on merepärli tekkimine üsna haruldane nähtus - 10 000 karbi kohta on tõenäosus pärlit leida vaid 1. See tähendab, et väga pikalt olid pärlid tõeliselt haruldased ja kallid, nende leiukohtade teada saamise nimel sõditi, tapeti ja peteti. Pärlitega seoses on lugematul hulgal erinevaid müüte ja lugusid ning pärlipüüdja elukutset saatis teatav lumm ning salapära.
Kuigi pärl oli tõepoolest väga eksklusiivne ja kallis, hinnati teda eelkõige seepärast, et ta on lihtne, ei nõua liialt tähelepanu ning seega ei mõju ülemäära edevalt. Nii saab öelda, et pärleid armastasid kanda eelkõige need, kes hindasid küll luksust, kuid ei soovinud näida kui edevad narrid, kes endale ohtralt kulda ja karda ümber riputavad.
Alles 20. sajandi alguses leiti viis, kuidas kasvatada kultuurpärleid. See muutus on teinud pärlid odavamaks ja kättesaadavamaks ning vaevalt, et Chanel oleks ilma selle arenguta saanud viia massidesse pikkade pärlikeede trendi, millest tänaseks on saanud tõeline moeklassika.
Kuigi tänapäeval on leitud viisid, kuidas kasvatada kultuurpärleid, on see üsna keeruline protsess. Ühe pärli kasvamine võtab aega 3-8 aastat, kusjuures reaalse «saagi» annab vaid viiendik hoolikalt valitud pärlikarpidest. Ülejäänud ei hakka pärlit kasvatama või surevad mõne haiguse tõttu. Ja nende allesjäänud pärlite sorteerimine on erakordselt suur ja keeruline töö, mis tuleb teha käsitsi - valida ühesuguse suuruse, värvuse ja kujuga pärlid ning seejärel neisse ülitäpselt augud puurida. See selgitab, miks hoolimata sellest, et on leitud viis kultuurpärlite kasvatamiseks, nende hind siiski mitte kunagi üliodavaks ei lange.
Väga lihtsustatult selgitades tekib pärl siis kui pärlikarbi sisse satub mõni võõrkeha, näiteks tilluke liivatera. Karp hakkab võõrkeha isoleerima ja kasvatab sellele ümber pärlmutterkihid. Mida suurem on pärl, seda rohkem on tal kihte ning seda säravam ta on. Päris pärli värvused erinevad valgest mustani, sinna vahele mahub erinevaid varjundeid ning seepärast pole ehtsad pärlid kunagi päris ühte värvi. Kui on, ei ole tegemist ehtsate pärlitega.
Just sellepärast, et pärlitel on nii palju erinevaid kihte, ei ole nad igavesed. Pärli elueaks peetakse umbes 100-150 aastat, pärast seda hakkavad kihid murenema ja ehe kaotab oma välimuse. Ka see omadus on mingis mõttes pärli populaarsusele kasuks tulnud. Inimestele on meeldinud mõelda, et pärl elab nii nagu nemadki, et see on midagi enamat kui lihtsalt kivi, mis lebab samas kohas aastatuhandeid. Seega on pärlitel ka mingi intiimne, haavatav aura.