/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Eile rääkisid kaks naist «Pealtnägijas» oma loo jõhkrast perevägivallast ja seoses sellega kutsusime lugejaid kirjutama oma kogemustest koduvägivallaga. Oma loo pajatas kommentaarumis naine, kes huvitaval kombel on olnud nii ohvri kui vägivallatseja rollis.
Mina olen huvitaval kombel olnud kahes suhtevägivallaga suhtes, mõlemal korral eri poolel ning mõlemal oli minu jaoks oluline õppetund. Õnneks ei läinud see vägivald kummalgi korral sinikateni, aga siiski ei olnud olukord normaalne.
Esimese ajal elasin koos noormehega, kellega ma olin lihtsalt koos, sest tema oli minusse armunud. Ta oli mõistlikul määral meeldiv inimene ja ma mõtlesin, et parem tema kui üksi olla. See oli viga.
Kuna mul sügavad tunded puudusid, ma ei armastanud teda sellisena, nagu ta oli, siis hakkasin ma nõudma, et ta end muudaks minu soovide järgi. Ja kui ta seda ei teinud, siis hakkasin teda sellistel puhkudel, kus ta päris minu ootuste järgi ei käitunud, kergelt lööma. Esialgu omavahel, kuid mingil hetkel ka tema sõprade ees.
Tema vaatas sellistel puhkudel mulle ainult kutsikasilmadega otsa ja ma vihkasin teda selle eest, et tal puudus eneseväärikus ja ta lasi mul endale nii teha. Sain ise ka aru, et selline suhe ei saa kesta ja üritasin teda korduvalt maha jätta, meie mõlema pärast, aga taas kord tema kutsikasilmad ja palved, et ma ei läheks, ja ma jäingi edasi.
Õnneks sain siiski ühel hetkel sellele lõpu teha ja loodan väga, et ta on leidnud endale nüüdseks armastava naise. Mina ei ole peale seda enam olnud koos kellegagi, keda ma ei armasta, isegi kui on muidu meeldiv inimene. Samuti peab mul olema teatav austus mehe vastu ja mehel teatav eneseväärikus, et ma suudaks temaga olla.
Teine suhe oli kõigest mõned kuud pärast esimese lõppu. Olin seekord ise meeletult armunud ja kuigi mees vaevles depressiooni käes, uskusin, et tal on ainult andunud armastust vaja, et ta terveks saaks. Nüüd muidugi tean, et see ei toimi niimoodi, depressioon on tõsine haigus, mis on suhteliselt sõltumatu ümbritsevast olukorrast.
Tol korral nägi hoopis mees minus seda, et mul ei olnud eneseväärikust, et ma tegin kõik tema jaoks, ja hakkas mind ära kasutama. Ta küll otseselt ei löönud mind kunagi, ainult mõnel korral lükkas voodile, kui püüdsin teda takistada mind maha jätmast, kuid psüühiline vägivald on samuti hull.
Ka parematel päevadel tundsin, et minu koht on laua all peidus. Sellest suhtest väljumine oli palju raskem, aga kuna sain selle mehega lapse, siis see seadis asjad uude perspektiivi ja soov olla lapsele hea ema viis mu psühholoogi juurde, kelle abiga suutsin sellele jubedusele lõpu teha. Nüüd ei taha ma enam suhtes olla, kus mees tunneb ennast hästi ainult siis, kui mind tühistada saab.
Olgu, kumbki neist polnud selline hull vägivald, millest siin õhutati rääkima, aga need olid minu jaoks piisavalt jubedad, et anda mulle õppetunnid tänu millele ma ei saa ka vägivaldsetesse suhetesse enam sattuda.