Söögikoha arvustus: Pegasuse puudutus

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastast 1962: vanade aegade meenutuseks tuuakse arve lauale raamatu vahel.
Aastast 1962: vanade aegade meenutuseks tuuakse arve lauale raamatu vahel. Foto: Tairo Lutter

Kirjanike maja kunagine kohvik Pegasus, mis elanud üle õige mitu ümbersündi, on jälle lahti.

Mis võiks meid oodata Pegasuses nüüd?

Kohas, mille modernistlik sisekujundus mõjus kirjanik Viivi Luige meenutustes nõukaaja-Eesti kuuekümnendates nagu mõni tänapäevane Armani butiik, kus kahekümnene Juhan Viiding laulis kuuvalgetel talveöödel ballaade ja noored vihased kunstnikud näitasid töid, mida ametlikele näitustele ei lubatud näidata. Või mis uuel iseseisvuse ajal säras hõbelusikana trendirestoranide tipus ja kus olid Eesti esimesed naiste pissuaarid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles