Lugejamängu raames saime kirja naiselt, kes ei käinud küll päris pimekohtingul, kuid kohtus juhuse läbi mehega, kellega ta on siiamaani koos ja nad hakkavad ühist kodu rajama.
Lugeja kirjutab: see oli ilmselt armumine esimesest silmapilgust...
6. veebruar 2015, 09:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei tea, kuivõrd seda saab nimetada pimekohtinguks, kuid pime kohtumine oli see kindlasti.
Umbes viis aastat tagasi tutvusin peol ühe noormehega. Olin siis 16-aastane. Minu suureks mureks oli sel ajal see, et pidin suved veetma maal vanavanemate juures ning ma ei teadnud seal ühtegi endavanust, kellega koos aega veeta. See teema tuli peol tutvutud noormehega jutuks ning ta väitis, et tal on sõber, kes elab minu maakodust vaid mõne kilomeetri kaugusel. Ta andis mulle oma sõbra numbri.
Enne maaleminekut otsustasin sellele sõbrale helistada, et muuta oma suvi natukenegi lõbusamaks. Telefonile vastas sõbralik noormees, kes pakkus, et tuleb mulle autoga bussipeatusesse vastu. See oli väga armas, kuna läksin maale alati suurte kottidega. Umbes pool tundi enne kohale jõudmist helistas mulle see sõber, et ta ei saa ikkagi ise tulla ja saatis mulle enda sõbra vastu. Sel hetkel hakkasid mind painama hirm ja kahetsus, et üldse sellise asjaga jamama hakkasin. Peol tuttavaks saadud noormehe sõbra sõber ei kõlanud just eriti turvaliselt.
Ootasin hirmuga bussipeatust, kus väljuma pidin ja mõtlesin, et kui näen kedagi jubedat, sõidan järgmisse peatusesse edasi. Kohale jõudes ei näinud ma kedagi ning otsustasin bussi pealt maha minna. Osalt kergendatult ning osalt pettunult hakkasin oma suurte kottidega kodu poole astuma, bussipeatusest vanavanemate juurde oli peaaegu 5 kilomeetrit.
Sain mõned sammud astuda, kui minu poole sõitis kihutades erkpunane Audi, roolis tõeline naiste silmarõõm. Ei osanud oodatagi, et tema ongi see peol tutvutud noormehe sõbra sõber. Ta pidas auto kinni ning tutvustas end, võttis mu kotid, avas mulle autoukse ja sõidutas mu koju. Ta käitus nagu tõeline härrasmees, ise oli ta sel ajal 18-aastane. See oli ilmselt armumine esimesest silmapilgust ning oleme tänaseni koos ja hakkame ehitama oma kodu.
Loo mõte on selles, et igal asjal elus on oma põhjus. Võtke elust kõike, mis võtta annab ja öelge igale pakutud võimalusele jah, sest ei tea iial, kuidas elu võib üllatada.
Soovid lugejamängust osa võtta? Loe lähemalt siit!