Lugejamängu raames kirjutas meile naine, kes eelmise aasta alguses vahetas elukohta ja kohtas tänu sellele oma praegust elukaaslast. Kui soovid ka lugejamängust osa võtta, kirjuta meile pimekohtingust. Loe lähemalt siit!
Lugeja pimekohtingust: südamest käis mingi seletamatu jõnks läbi, olin kui lummatud
8. veebruar 2015, 14:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See juhtus 2014. aasta kevadel, kui asusin elumuutuse tõttu elama Saaremaal ühes toredas väikekekülas. Kogusin kiirelt kuulsust, kuna olin pikk, sale ja mul oli märkimisväärne modellikarjäär seljataga.
Tegelesin Saaremaal oma hea tuttava hobustega, tutvuste sobitamiseks aega ja tahtmist polnud. Aga rahvas rääkis minust. Ühel hommikul tuli talliomanik minu juurde jutuga, et üks kena kohalik mees olevat mind külapoes vilksamisi näinud ja sooviks minuga tuttavaks saada. Sel hetkel lasin selle jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning vastasin eitavalt. Ent miskipärast tuli see soov mulle meelde kolm nädalat hiljem.
Rääkisin oma tuttavaga ja palusin tal kokku leppida aeg selle härraga. Mõeldud, tehtud. Järgmisel päeval kell 16 ootas mind ees pimekohting. Leppisime veel kokku, et võõras härra tuleb mu trenni vaatama.
Järgmisel päeval tegin end muidugi ilusamaks, kui muidu talli minnes. Ka hobuse tegin ilusamaks, harjasin seekord hoolikamalt kui muidu. Sain trenni tehtud, jalutasin hobuse seljas talliterritooriumil ringi, oodates seda müstilist härrat, kellega ootas mind ees esimene pimekohting.
Järsku märkasin, et vahtraallee vahele keeras üks tume auto ja sõitis aeglaselt edasi. Mina jäin hobusega seisma. Auto lähenes, kuni lõpuks peatus. Astusin hobusega paar sammu lähemale, auto uks avanes ja härra astus välja. Mu südamest käis mingi seletamatu jõnks läbi, olin kui lummatud. Nägu naeratas, põsed õhetasid ja käed muutusid hetkega nõrgaks. Nägin seda mees esmakordselt ja ainuüksi nägemisest tekkis seletamatu sümpaatia.
Teretasime viisakalt, vahetasime alustuseks paar sõbralikku küsimust ja siis sujus vestlus juba iseenesest. Edaspidi suhtlesime juba regulaarselt: ta viis mind kohvi jooma ja käis tallis külas.
Praegu elame koos ja oleme õnnelikud. Olen temaltki küsinud, mida ta tundis ja kuidas mind nägi. Ta ütles, et tema jaoks oli see samuti väga müstiline esimene kohtumine. Kena, pikk tütarlaps, mustade pikkade juustega, süsimusta suure ratsu seljas – sellist vaatepilti ei näe just igal päev. See jääb talle mällu igaveseks.
Vot selline oli minu tore pimekohting.