Millal võib beebit istuma panna?

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Füsioterapeut Maarja Säde kirjutab Babyactive lehel, et kõige sagedamini uuritakse talt, millal tohib beebit istuma panna. Vastus on alati sama – beebi tohib pikemalt istuda siis, kui ta on iseseisvalt võimeline minema istumisasendisse läbi külglamangu või toengpõlvituse (ehk neljakäpukil asendist). See juhtub reeglina 7.-9. elukuu vahemikus, mõni beebi teeb seda varem ja mõni hiljem.

3.-5. elukuu vahemikus hakkavad kõik beebid aktiivselt ennast ettepoole kangutama. Esialgu teevad nad seda poollamavast asendist ja aja möödudes ning lihaste tugevnedes on nad võimelised ka tasaselt aluselt (näiteks põrandalt, voodist) oma pea maast ülesse tõstma. 

Samuti on beebit poollamavas asendis süles hoida suhteliselt võimatu, sest pisike justnagu kangutaks ennast istuma. Selline käitumine ei ole aga teps mitte tingitud tahtmisest istuda, vaid hoopis sellest, et beebi treenib seljalt kõhule pööramise jaoks aktiivselt oma kõhulihaseid. 

Mõtle korra enda treeningu peale. Kui tahame endale kena lamedat kõhtu, siis käitume ju täpselt samuti – kangutame oma ülakeha maast lahti, et kõhulihas pingulduks. Tihtipeale tõlgendavad lapsevanemad beebi sellist käitumist valesti. Paljud lapsevanemad eeldavad, et beebi soovib nüüd istuma hakata, kuid tegelikkuses on beebil omad eesmärgid. Esimesel eluaastal ei kasuta beebi istuma tulekuks sellist viisi, vaid tuleb istuma hoopis läbi külglamangu või neljakäpukil asendist.  

3.-5. elukuu vahemikus on veel liiga vara hakata beebit istuma panema, sest tema kehatüvelihased on veel liiga nõrgad ning seetõttu pole ka lülisammas piisavalt toestatud. Liiga varajane beebi istuma panemine võib negatiivselt mõjuda lapse lülisamba arengule ning tulevikus põhjustada sinu pisikesele seljavalusid ja rühiprobleeme.

Kui sinu beebi on avastanud enda jaoks kangutamise, siis väldi pikaajalist lamamistooli kasutamist ning beebi poollamavas asendis hoidmist. Kaldpinnas aluselt on beebil lihtsam ennast ülesse kangutada ja kui ta seda järjest näiteks pool tundi teeb, võib kõhulihas hakata valu tegema. Nii nagu endalgi pärast rasket treeningut. Seetõttu on väga oluline asetada beebit ka kõhuli, et tema kõhulihas saaks korralikult venitatud pärast suurt pingutamist. Ja mis kõige olulisem – lasta beebil ise avastada istumisasend, nii on beebi selles asendis enesekindlam ning oskab arvestada oma võimetega. 

See omakorda tähendab, et beebi kukub vähem, sest ta oskab enda kaitsmiseks käe välja sirutada (sest istuma minekuks on samuti vaja käsi välja sirutada). Loomulikult ei tule see kõik beebil välja esimestel istumiskordadel, kuid õppimisprotsessi ja katsetamise käigus arenevad beebil välja kaitsetoetusreaktsioonid. Kaitsetoetusreaktsioonid (nii kutsutakse käe maha panemist kukkumise vältimiseks) tekivad esialgu ette suunas ning seejärel oskab beebi ka juba küljele kukkumise vältimiseks käe maha asetada. Kõige lõpuks, umbes üheksandaks elukuuks, on beebi võimeline käega turvama ka tahasuunalist kukkumist.

Beebid on väga nutikad, küll nad leiavad tee selle suure ja olulise oskuse juurde. Nagu paljud minu toredad vene rahvusest pisikeste patsientide emmed ütlevad – lapsi ei tohi istutada! Minuarust nii tore sõna – ära istuta oma beebit, äkki veel kasvavad juured alla! Me kõik ju soovime endale aktiivset ja liikuvat beebit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles