Lugeja kirjutab: teineteise kirjeldamise asemel kasutasime märksõna

Õppisin parasjagu psühholoogia eksamiks ja guugeldasin ühte mõistet, kui mu arvutiekraanile hüppas ühe tuntud tutvumiskeskkonna reklaam ning ma tundsin vajadust endale sinna konto teha. Kas oli tegu Freudi seksuaalsusest laetud psühholoogiaga või hämara oktoobriõhtuga, aga konto ma sinna tegin ja peagi hakkas mu virtuaalsesse kirjakasti mitmeid kirju potsatama.

Enamik noormeestest alustasid neutraalse «terega», kuid üks julgem kutsus esimese asjana järgmisel päeval pannkooke sööma. Mõtlesin kohe: «Tüüpiline naistemees – sellisega pole küll mõtet tegemist teha,» ja otsustasin talle viisakalt «ei» öelda, põhjendades keeldumist õhtuse etendusega (mängin nimelt harratusteatris). Noormees sellest ei heitunud, vaid uuris ikka üht- ja teistpidi, et mis etendusega on tegu ja kus saab näha. Arvates, et temast niikuinii tulijat ei ole, ütlesingi talle, kus mind võib esinemas näha.

Mu üllatus oli suur, kui paari minuti pärast ütles ta, et netikeskkonnast soetatud pilet tuli talle just meili peale. Esmalt olin natuke kohkunud – kuidas nii, ei tunnegi ja juba tuleb etendust vaatama, kuid siis mõtlesin välja enda arust kavala plaani. Plaan seisnes selles, et ma ei saatnud endast pilti ega hakanud end kirjeldama, vaid leppisime kokku märksõna, mida ma pean etenduse jooksul kaks korda kasutama ja mille peale ta mind siis ära tunneb. Märksõnaks sai «mannavaht». Mannavahuga polnud lavastus kuidagi seotud, kuid lavapartnereid kergelt heidutades õnnestus mul see sõna oma repliikidesse poetada küll.

Pärast etendust toimus teatrisaalis arutelu, kus publik sai lavastajale ja näitlejatele küsimusi esitada. Teadsin, et ta võib veel saalis istuda ning piidlesin salaja publikut, lootes ära tunda mulle veel tundmatut noormeest. Mu silmad ekslesid küll ühe ja teise vallalisena näiva noormehe peal ning korraks käis peast läbi mõte, et mis siis, kui teda ei tulnudki. Selle mõttega käis kaasas ka teatav nukrusenoot südames – salaja olin hakanud seda «pimekohtingut» põnevusega ootama.

Pärast vestlusringi ja värskendust garderoobist, astusin teatrimajast välja, et koduteele asuda, kui mind peatas veel tundmatu, kuid peatselt juba väga tuttav noormees. Ta tutvustas end viisakalt, kiitis etendust ning kutsus kohvikusse klaasikest veini jooma. Üsnagi romantiliseks kippuva veiniõhtu jooksul selgus, et tegemist on väga asjaliku ja praktilise noore mehega, kes oli meie netitutvuse alguses võlutud just sellest, et ma olin nii julgelt ja ilma risti ette löömata temaga valmis kohtuma.

Olgugi, et toonasest «teatriõhtust» on möödas juba mitu head aastat, mõtleme sellele tagasi rõõmsa elevusega.