Pimekohtingute lugejamängu raames kirjutas oma kogemusest neiu, kes leidis endalegi suureks üllatuseks Tinderist mehe, kellega on siiani koos.
Lugeja kirjutab: Tinderi abil paari
11. veebruar 2015, 16:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen 27-aastane ja juba pikemat aega üksi olnud. Asi pole selles, et ma pirtsutan ja pole kedagi leidnud. Kindlasti on silmarõõme olnud, kuid need suhted on jäänud pealiskaudseks ja kiirelt lõppenud.
Tutvusringkonnas on mul küll maine, et olen valiv ning kõrgete standarditega. Igatahes olen seetõttu palju aega veetnud sõbrannaga, keda hakkasin naljaga oma «meheks» kutsuma.
Suur osa inimestest, kes meid väga hästi ei tunne, oli kaua veendunud, et moodne maailm, ju me olemegi paar. Lõpetame ju üksteise lauseidki ja teame teineteise kohta kõike. Ma olen kindel, et seda arvasid ka mu vanemad. Mõningad mehed, kes mulle silma jäid, lõpetasid mõne aja pärast alla andes suhtlemise, kuna «see on ju selle tüdrukuga koos».
Kui kuulsin raadiost rakendusest nimega Tinder, laadisin selle alla ning kui tööl tekkis paus, hakkasin igavusest seda toksima. Vaatasin jälle neid pilte oma kriitilise pilguga. Välistasin kohe välismaalased (tundsin, et ei vaja kellelegi reisil lihtsalt vahepalaks olemist!) ja kaugemal kui 50 km raadiuses elavad inimesed. Sain siiski ligikaudu 15 match’i. Mõnega hakkasime ka juttu rääkima, siis välistasin «Hei, kaunitar!» tüüpi mehed.
Paari üksikuga viisime suhtluse kõrgemale tasemele ehk Facebooki. Ühe ainsaga sain kokku. Ja mõne aja pärast jäime kokku.
Nüüdseks on möödunud ligi kolm kuud, oleme väga õnnelikud, et üksteist leidsime. Kuigi, kui tuttavad küsivad, et kuidas üksteist leidsime, hakkame naerma ja räägime, et kohtusime ühes pubis... Õnnelik kergendusohe tuli ka üle mu vanemate huulte, kui neile noormeest tutvustasin.