Lugeja kirjutab: suhe vanema mehega sai šokeeriva lõpu

Mind on alati tõmmanud vanemad mehed. Enda vanused jätavad mind ausalt öeldes külmaks. Nad on minu jaoks liiga lihtsameelesed. Kui olin teismeline, jäid silma ikka mehed, kes olid umbes mu isa vanused. Miks mulle sellised mehed meeldivad, seda ma öelda ei oska.

Mäletan, et kui olin noorem, armusin pidevalt kas õpetajasse või klassiõe isasse. Tähelepanu võitsid ka 30. eluaastates ülikondades mehed. Pidevalt valutas süda selle pärast, et olin jälle kusagilt välja valinud mehe, kes minu jaoks oli atraktiivne ning teadagi oli see tunne ühepoolne, seega oli ilmselgelt teismeea kurvastust väga palju.

Ka vanemas eas on minu tähelepanu keskpunktis ikka vanemad mehed, kuigi ma eeldasin ikka, et see läheb üle. Üks juhtum leidis aset umbes aasta aega tagasi. Ma töötasin ühes edukas ettevõttes sekretärina. Minu kui sekretäri juurest käis ikka päris palju inimesi läbi. Ühel päeval kohtusin ma Karliga (nimi muudetud), kes oli 45-aastane. Mina olin tol hetkel 24-aastane. Alguses oli kõik tööalane. Suhtlesime vaid tööalaselt, kuid ta jäi mulle silma, õhus oli tunda elektrit. 

Pärast paarinädalast tööalast suhtlemist, küsis ta minult, kas ma sooviksin temaga lõunale minna. Kuna ta oli minu jaoks väga atraktiivne, nõustusin ta ettepanekuga. Esimene lõuna oli meeldiv. Kohtusime ühes vanalinna kohvikus, rääkisime maast ja ilmast. Tao oli väga viisakas, nagu tõeline härrasmees, ta meeldis mulle väga. 

Suhtlesime niimoodi mitu nädalat, kõik oli vaoshoitud, käisime koos lõunal ning vahel veetsime õhtuid restoranis. Nagu muinasjutus. Aga muinasjuttudes satuvad vahel teele kuristikud, kuhu keegi kukub sisse. Nii oli ka meie loos.

Ühel õhtul kutsus ta mind oma koju. Olin nõus, sest olime juba kaua suhelnud. Alguses jõime veini, pärast veetsime öö koos. Kõik oli ilus, ta oli tõesti härrasmees. Hommikul ärgates tundsin end väga hästi. Kööki kõndides aga märkasin, et peale Karli oli seal veel üks inimene. Jäin tardunult seisma, kattes kätega oma jalgu. Köögi laua taga istus teismeline tüdruk, kes sõi hommikusööki. Ma sain šoki. Kogu selle aja, mis ma olin Karliga veetnud, polnud ta kordagi öelnud, et tal on tütar.

Kuna ma olin väga nappides riietes, tagurdasin tagasi magamistuppa ning vahetasin riided. Seejärel läksin tagasi kööki ning tutvustasin end tüdrukule. Tüdruk vaatas mulle tülpinult otsa ning vastas: «Jajah, ma tean neid naisi, kes siin käivad, homme sind niikuinii siin pole!» Ehmusin sellise lause peale ning vaatasin küsivalt Karlile otsa. Tema ainult kehitas õlgu ning jõi kohvi edasi. Ma sain sellest niisuguse šoki, et läksin kohe ära. Ma ei suutnud uskuda, et see «härrasmees» oli tegelikult üks naistemees. Asja tegi veel hullemaks see, et tema tütar oli sellise asjaga harjunud ning isegi ei ehmunud selle peale, et kodus oli teine naine. 

Ausalt öeldes olid mul Karli vastu juba tunded tekkinud, seega oli juhtunu minu jaoks väga valus. Mul oli mitu korda väga suur tahtmine minna tema juurde tagasi. Sõbrannad õnneks ei lasknud ning olen selle eest neile väga tänulik. Ma ei oska öelda, mis oleks saanud, kui oleksin tagasi läinud. Litutajad jäävadki litutajateks, eks?

Praeguseks olen ma püsisuhtes minust viis aastat vanema mehega ning temaga on väga hea olla. Me mõistame ning armastame üksteist. 

Minu loo moraal seisneb selles, et tegelikult on vanusevahe päris tähtis, eriti kui tegu on rohkem kui 20 aastat vanema mehega. Me olime liiga erinevad ning tema tütar oli minust vaid seitse aastat noorem, seega oleksime võinud õed olla. Nüüd olen õppinud valima mehi hoolikamalt ning mitte ainult vanuse järgi.