Paljudel Eesti lapsevanematel pole aimugi, mida lapsed internetis teevad

FOTO: SCANPIX

Täna toimub Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel konverents «Laps interneti võrgus», kus räägitakse laste internetisõltuvusest. Konverents on osa TAI laste internetisõltuvuse projektist «Digilaps», mille raames küsitleti ligi 2000 Eesti koolilast ja nende vanemaid nii arvutikasutamisharjumuste kui sellega seonduvate tegurite kohta.

Projekt «Digilaps» viidi läbi 2. ja 8. klassi õpilaste ning nende vanemate seas. Tulemustest selgus, et näiteks 50 protsendil 2. klassi õpilastest on nutitelefon ja 20,5 protsenti lastest saavad internetti piiramatult kasutada. Peamiselt meeldib lastele internetis erinevaid mänge mängida ja 60 protsenti tunnistas, et nad ei kasuta arvutit kooliasjade tegemiseks.

Kui vanematelt uuriti, kas nemad piiravad kuidagi laste internetikasutust, selgus, et 3,5 protsenti 2. klassi laste vanematest ei sekku lapse arvutikasutusse, kuna nad ise ei taipa arvutist suurt midagi. 1,1 protsenti vanematest sõnas, et nemad ei sekku sellepärast, et kardavad lapse viha. Tervise Arengu Instituudi teaduri ja projekti põhitäitja Kätlin Konstabeli sõnul on need protsendid küll väikesed, aga 2. klassi lapsed on samuti väikesed ja nende tegevust tuleks mingil määral kontrollida. 2. klassi laste vanemate seas leidus neidki, kes ütlesid ausalt, et neil pole aimugi, mida laps arvutis teeb. 10,5 protsenti vanematest leidis, et kuna arvuti ja internet on niivõrd tavalised igapäevaelu osad, siis pole olemas sellist asja nagu liigne arvutikasutus.

Ka 8. klassi vanemate hoiak oli laias laastus sama: teismeliste tegemistesse ei sekkuta, kuna kardetakse laste viha (8 protsenti) või on põhjuseks see, et lapsevanem ei tunne ise nutiseadmeid kuigi hästi (15 protsenti). Samas leidis 68 protsenti 8. klassi laste vanematest, et lapsel pole arvutis sugugi turvalisem olla kui tänaval. Konstabeli sõnul võib sellest järeldada, et lapsevanemate seas tekitab antud teema palju segadust. Viiendik 8. klassi laste vanematest arvas, et liigset arvutikasutust pole olemas. Lapsevanemad tunnistasid, et tegelikult pole neil aimugi, mida laps internetis teeb.

8. klassi lastelt küsiti ka muude riskikäitumiste kohta ja selgus, et mida probleemsem on internetikasutus, seda suurem on tõenäosus, et lapsel on probleeme ka alkoholi tarbimise, suitsetamise, narkootikumide tarbimisega. Neil noortel võib esineda ka kaitsmata seksuaalvahekordi ja neil võib olla palju seksuaalpartnereid.

Mõlemas vanusegrupis selgus, et sõltlasi selle sõna kõige karmimas tähenduses on küll vähe, aga on olemas reaalne seos sõltuvuse ning hinnete ja käitumishinnete vahel. Samuti on täheldatud, et internetisõltuvus on seotud muude probleemidega.

Kätlin Konstabel nentis, et ei saa väita, et pere sissetulek mõjutab seda, kas ja kui palju kasutavad lapsed nutiseadmeid. «Digividinad on muutunud laiatarbekaubaks, ei saa öelda, et hädas on ainult need, kel on paremad võimalused ja kes saavad rohkem lubada nutiseadmete ostmist,» ütles Konstabel.

Põhjuseid, miks vanemad ei sekku laste arvutikasutusse, on mitmeid: ei julgeta sekkuda, sest laps muutub kurjaks; arvatakse, et lapsel on nädalavahetusel igav ja seega lubatakse lapsel arvutis aega veeta. Projekti raames täheldati ka seda, et kui peredes ei räägita muredest ja lastele ei jagata tunnustust, siis esineb liigset arvutikasutust rohkem. Kätlin Konstabel ütles, et kodune õhkkond peab olema avatud ja positiivne ning lapse üldine tunnustamine on väga oluline.

Samade laste ja lapsevanematega viidi läbi ka kordusuuring, milles mõlema vanusegrupi laste vanemad andsid mõista, et probleemid on pigem süvenenud. Nooremas vanusegrupis oli probleeme rohkem juurde tulnud kui vanemas. Sellest tulenevalt võib öelda, et internetisõltuvuse näol pole tegemist pelgalt mööduva nähtusega, vaid püsivama probleemkäitumisega.

Neile vanematele, kes kaaluvad lapsele nutiseadme soetamist, pani Konstabel südamele, et tuleks jälgida lapse käitumist ja just impulsiivsust – kuidas peab laps plaanidest kinni; kuidas ta tegutseb; kas ta on võimeline tegevusi vajadusel katkestama. Kui lapsel esineb selliste asjadega probleeme – kui ta tegutseb mõtlematult –, siis võib nutiseadmetega keeruliseks minna.

Projekti raames plaaniti korraldada ka sekkumisi ja pakkuda probleemsematele lastele perenõustamist, kuid Konstabeli sõnul oli valmisolek selleks perede poolt väga väike: sadadest peredest reageerisid vaid mõned kümned pered. Ka osalenud koolidele pakuti, et õpetajatega räägitakse sel teemal põhjalikult, kuid koolide aktiivsus oli pehmelt öeldes nõrk, viidates sellele, et internetiga seotud koolitusi ja materjale on juba väga palju.