Petetud mehe lugu: aasta õnnetut armastust

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Perefoorumis jutustab oma kurva loo mees, kelle naine ei ole olnud truu, aga ei ole meest ka päriselt vabaks lasknud.

Olen 11 aastat olnud koos naisega, keda tõesti väga armastan. Sellest ajast kuus aastat oleme koos elanud. Kohtudes oli minul vanust 21 ja temal 18. Minul endal varasemad suhted põhimõtteliselt puuduvad, aga temal oli neid enne minuga kohtumist piisavalt. Suhteid polnud, kuna ise olen lihtsalt pigem seda sorti mees, kes ei otsi kohta, kuhu saab, vaid kohta, mis on õige. Sarved on mul küll maha jooksmata, aga ma ei tunne selleks ka vajadust, kuna tõesti ilma armastuseta nn loomsed ihad mul lihtsalt puuduvad. 

Kogu pikk kooselu ei ole meil muidugi olnud harmooniline ja tee peale on ette jäänud ka üks pisikene petmine (seda siis temakese poolt), mis meid äärepealt lahku viis, aga suhte tugevus ja armastus, mis ei olnud kustunud, hoidsid meid koos. See oli raske, kuid teostatav. 

Meil on ka väikene fantastiline laps, oma elamine ning kõik muu, mis kahel inimesel pere loomiseks vaja läheb. 

Suhtes olen ise rohkem selline nunnutaja. Hoolin oma perest väga. Igas olukorras on minu naine ja mu laps minu au ja uhkus. Aasta tagasi aga juhtus miski, mida ma tõesti oodanud ei oleks. 

Ühel nädalavahetusel, kui tema viibis firma suvepäevadel ja mina meie lapsega olin ära, kohtas ta klubis kedagi teist. Arusaama järgi veetis ta kirgliku ja romantilise öö ning armus kohe ka kõrvuni. Päev hiljem sain sellest kahjuks juhuste kokkulangemisel ka teada ning uurisin sel hetkel võrdlemisi bravuurikalt, mis on toimumas. Sel hetkel lubas naine, et lihtsalt tegi vea ja nii see jääb, suhe teisega ei hakkagi idanema, kuna armastab mind selleks liiga palju.

See oli vale, sest tolle mehega suhtles naine edasi ning nädal hiljem tunnistas, et tunded on teise vastu ja ta ei tea, mis teha. Kuna ma ise ei ole sellises olukorras kunagi olnud, siis suurest kurvastusest, vihast ja emotsioonidest panin kodust jooksu. Rahunesin ja tulin järgmine päev tagasi, et arutada, kuidas oleks võimalik suhet ja perekonda päästa. Kahjuks aga jäin juba põhimõtteliselt hiljaks, kuna vahepeal oldi teisega kokku saadud ja minult ei palutud muud kui mõtlemisaega. 

Andsin naisele aega, kuid kogu selle aja jooksul üritasin jäägitult oma tundeid talle tõestada: luuletasin, kirjutasin ning püüdsin leida kõiki võimalikke teid, kuidas teda endale tagasi võita. Kõik oli kahjuks kasutu ja nädal hiljem otsustas ta ikkagi lahkumineku kasuks, kuna huvi, kuidas oleks elu koos kellegi teisega, oli liiga suur. Kuna korter on meil ühine ja lapsele haiget ei soovinud teha, siis otsustasime koos jätkata elu kui sõbrad, kuniks igaüks oma elamise leiab. Tuli viha, tulid pisaraid, kuid elu läks edasi. Mees, kelle ta leidis, on samuti suhtes ja seoses sellega neil otseselt kohta, kus koos aega veeta, ei olnud. 

Paar kuud hiljem oli lõpuks rahu meie vahel saavutatud, aga kahjuks otsustas mu kallim teha miskit, mis mulle üldse ei meeldinud. Kui mina olin kodust ära, siis otsustas ta uue mehe endale külla kutsuda, ehk siis koju, mille olime koos üles ehitanud ja kus viibis ka meie laps. See oli asi, mis mulle kohe üldse ei meeldinud ja ma otsustasin, et naise eest ma enam ei võitle, aga oma kodu ja põhimõtete eest küll. Nii sadasin öösel uksest sisse ja viskasin võõra mehe majast välja. Füüsilist vägivalda ei kasutanud, olen sedasorti inimene, kes ei tee kärbsele ka liiga. Kaks abilist olid küll kaasas, aga nemadki on rahulikud ega soovi füüsilist vägivalda. Mees muidugi ehmatas ja otsustas majast välja joosta. Mõned päevad hiljem oli nende suhe tänu teise mehe suurele hirmule ka katki ning naine tuli välja vabandustega, et on teinud suure vea ja tahtis minu juurde tagasi. Natuke läks küll aega, aga kokku me taas saime. Kuukene oli elu ilus - tõesti uus algus oli nagu uus algus, armusin uuesti ning võitlesin endaga, et kõik vana unustada. Tema aga otsustas küll sõpruse eesmärgil teisega uuesti suhtlema hakata. See viis muidugi avastuseni, et tunded ei ole kadunud. Lubadus teise juurde mitte tagasi minna jäi, aga tunded, mis ei olnud minule suunatud, rikkusid jätkuvalt suhet. 

Otsustasime võidelda, et kokku jääda. Tema kustutas oma elust teise ja mina ronisin karidelt uuesti välja. Ta nägi tõesti palju vaeva, et suhe klappima saada ja mind endale tagasi võidelda. See töötas ja mina jõudsin enam-vähem samasse punkti tagasi. Pereelu läkski paremaks, kuni mõni päev tagasi kohtusid teised juhuslikult uuesti ja veetsid järjekordse meeldiva öö. 

Nüüd naine tunnistab, et aasta hiljem ei ole ta teisest mehest üle saanud ning armastab nii teda kui mind. Teine mees küll tunnistab tundeid, aga ei soovi enam mingit suhet. Ta on tüüpiline mees, kes loodab ja tahab ainult üht asja, siinkohal võib kasutada oma kujutlusvõimet. Õnneks - kordan veel õnneks - on naisel nii palju mõistust peas, et voodisse läheb ainult tõelises suhtes ja ei soovi ärakasutamist. Nii et voodielu ei ole neil olnud pärast seda, kui nad esimest korda kohtusid ja ei olnud ka nüüd viimasel korral. Selle koha pealt mind petetud ei ole.

Naise kõrvalsuhe oli minu jaoks nii ootamatu, sest minu meelest oli meie suhe nii mõnegi koha pealt nii seest kui väljast suurepärane. Jah, oli muidugi rutiin, millega ma alati võitlesin, et temakene ei jääks unarusse. On ka võrdlemisi raske laps, aga seegi ei ole minu arust takistuseks, kuna ma tõesti usun, et olen hea isa. Kõik, mis ma lapsega tegema pidin, ma tegin ja teen siiani. Veetsin ka pool aastat lapsega kodus, et naine saaks tööle minna ja ei läheks kodus hulluks. Kokandus on mul üks hobidest, nii et söögi tegeminegi on minu pärusmaa. Olen ausalt igas mõttes oma naisele toeks ja hoolin nii temast kui oma lapsest väga palju. Olen ise ka võrdlemisi romantiline inimene, nii et kirge ja romantikat - kõike on. 

Ma ei ole kindlasti ideaalne mees ja vigu mul ikka on, aga öelnud on ta seda ise ja käivad jutud ka tema sõbrannade seas, et minusuguseid mehi otsitakse tänapäeval tikutulega taga. Ma ei ole suur enesekiitja, aga tean, kui palju olen ühe suhte nimel vaeva näinud, nii et loodan, et see on ka tõsi.

Nüüd ma muidugi ei tea, mida edasi teha. Lahkuminek paistab olevat ikka ainus lahendus. Me küll armastame teineteist, aga naise tunded teise mehe vastu segavad pidevalt elu ja ühtegi lubadust mulle enam anda ei suudeta. Teine mees teda tagasi ei taha, vaid nagu juba mainitud, soovib hoopis armukest. Naine tunnistab, et nii enam elada ei saa. Ise ka tunnistan, et ei soovi enam rohkem haiget saada, aasta on juba üsna piinarikas olnud.

Ainus mis siin takistuseks on, on laps, kelle igapäevasest elust ma loobuda ei suuda ja… armastus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles