Lugeja kirub: miks bussid matse täis on?!

Kurat küll, sa väike matslik tudeng bussi uksel, jah, see kiri on sulle!

Saan aru, et oled väga rõõmus oma uue mopi ja kuskilt idamaade pudipoest ostetud suure bambusredeli üle. Saan aru, et kujutad terve tee poest koduni ette, kuidas selle ühikatoas vastu seina toetad, sellel pükse hoiad ja korra nädalas pärast duši all käimist käterätti kuivatad. Redeli ja seina vaheline põrandapind sobib ideaalselt näiteks tühja taara hoidmiseks.

Ma saan aru, et pead sellest soodsast ostust sotsiaalmeedias kõigile tuttavatele pasundama ja uduseid pilte jagama. Ma kujutlen, kuidas sa küllatulnud sõpradele uhkelt oma uut sõpra, bambusredelit tutvustad ja mokaotsast võltshäbelikkust täis olles paotad: «Ah, see väike asi, jah, ise täitsa tulin selle peale, et redelit nii originaalselt sisekujunduselemendina kasutada…» Ma saan aru, et sa oled rõõmus ja ärevil oma uue eluperioodi üle, mil oled lõpuks ometi oma lapsepõlve magamistoast välja kolinud. Ma saan aru, et suurlinnaõhk lõhnab hoopis teistmoodi kui kodulinna läppunud atmosfäär. Ma saan aru, et kõik on uus ja huvitav.

Aga ma ma ei saa aru, miks sa, idioot, bussi uksel pead mõtisklema, kujutlema, olelema. Astu lühikesed kolm sammu ükskõik kuhupoole, mul oli päris ebameeldiv oma torusiilipudeli ja sülearvutikotiga läbi sinu mopi ja bambusredeli ikebana ronida. Ja ehkki sa oled ehk sootuks umbkeelne ega mõista, kui palun sul veidi eest ära tulla, võiksid vaatamata sellele loomulikust intelligentsist mehena käituda ning aidata sel noorel emal käru sisse tõsta.

Aga ei, sa passid juhmi näoga, kuidas kaks naist vankrit järsust trepist üles upitavad. Nägid mu pesu kleidi väljalõikest, kui sügavalt kummardasin? Palju õnne, tropp, ilmselt sinu päeva teine kõrghetk uue bambusredeli soetamise kõrval.

P. S. Su ketsipaelad on lahti, vaata, et ei komistaks!