Alustuseks ma tunnistan, et ma ei ole suurem asi reality-sõude fänn, ainuke saade, mida ma vaat et religioosse järjekindlusega jälgin, on «Selgeltnägijate tuleproov» ja seegi vene variant. Eesti reality on jäänud võõraks ja kaugeks, kuigi võiks just olla vastupidi.
Eesti tõsielusaated on eestlaste nägu ning suure tõenäosusega on kõigi probleemide ema see, mida sotsiaalmeedias sageli ette heidetakse: no kui on tuimad tegijad, siis on ka tuim saade. Olin pruutpraadisaadet vaatama asudes skeptiline, valmis piinlikeks momentideks ning peas kirjutasin valmis juba hävitava arvustuse.
Kuid selgus, et asjata! Tõsi, alguses nõudis kogu mõte harjumist: ekraanil ongi tavalised eesti mehed ja naised, natuke omamoodi, kõik täiesti erilised ja kõik täitsa valmis kohe abielluma. Mul selle viimase asjaga probleemi ei ole, olen ju teada-tuntud sariabielluja, kel kahed pulmad (ja kaks lahutust) seljataga. Nii et minu jaoks ei ole selles abiellu astumise aktis iseenesest midagi šokeerivat.
Ka ei ole minu jaoks selline seiklus, mida need noored ekraanil ette võtavad, kuigivõrd ootamatu. Ma olen elu jooksul kohtunud julgelt sadade inimestega, kellega oleme kõigepealt loonud «pimekontakti» internetis: blogilugejad, fännid, aga jah, ka suhtlusportaalide tutvused. Nii et ma olen suur inimestesse uskuja ja täiesti veendunud, et tutvuste loomine pimesi töötab täiesti. Ja kui mängus on veel eksperdid, kes paaride sobivust hindavad, siis on ju garanteeritud, et suhtlus toimib.
Nii et mis mind siis selle saate külge siiski haakis?
Kõigepealt ma avastasin, et analüüsin saates osalejaid põnevusega ning proovin ka ise ekspert olla ja ennustada, kes kellega kokku sobib. Seda, et kokku saavad Helen ja Siim, oskasin ma vabalt ette näha. Juhan ja Liis oli ka üsna kindel match. Kõige kummalisem paar on see kolmas, Liisa ja Kristjan, võib-olla seetõttu, et neist saan ma inimtüüpidena kõige vähem aru. Aga see ju saate võlu ongi – vaadata, kuidas toimivad olukordades teised inimesed, kuidas hakkab tööle paaride dünaamika, ning jah, kui palju meid siiski nende magamistubadesse lubatakse...
Absoluutselt vähetähtis pole ka see, et saatesse valitud eksperdid on kõik pealaest jalatallani ääretult sümpaatsed ja oma vallas tegijad. Ning mulle meeldib, kuidas nad annavad leebeid ja toredaid hinnanguid, kuidas kellegi kohta ei öelda halvasti, kuidas iseloomujoont, mille kohta võiks öelda «veidrus», nimetatakse kaunilt «eklektiliseks küljeks». Aimar Ventsel, kes on nii mõnigi kord meedias sõna võtnud väga teravatel teemadel, näitab oma muhedat külge ja ma vean kihla, et kui sisseastujate arv antropoloogia erialale peaks kasvama, on tegu selle saate ja Aimari teenega. Ma loodan, et ka edaspidistes saadetes on ekspertidel suur roll kanda, nende sisevaated ja ekspertiis on põnevad ja annavad palju juurde.
Ma ei ole vaadanud formaadi originaalsaadet, seega ei oska ma Eesti versiooni millegagi võrrelda. Aga avapauk annab lootust huvitavaks telekogemuseks, olgugi, et tundub ehk eestlaslikult natuke häbelik ja alles otsib julgust end täielikult avada.