Margit Härma: ka mehed arenevad

Aga ühel keskmise pikkusega reisil ei aidanud kõrvaklapid ega ka viimase peale keeratud filmiheli. Kamandav ja kile naisehääl kostis üle poole lennukikabiini. «No siiapoole, siin me istume! Tõsta see kohver üles! Eiiii... mitte nii, rattad ees! Issand, kas sa ei saa aru, rattad peavad jääma tahapoole! Jumala eest, lase teised inimesed läbi!» Esimese hooga arvasin, et ju saadab kamandaja vaimse puudega inimest, aga siis otsustasin aru saada, mis põhjusel on mõni nii tige. Selgus, et pisikese ja käbeda naise kõrval istub rahuliku olemisega mees. Viisakalt ja viksilt riides, täiesti adekvaatse käitumisega, ei tundunud teine kuidagi aeglane või vähese arusaamisega. Püüdis teha nägu, nagu ei läheks kogu kamandamine ja õiendamine talle korda, aga kehakeelest õhkus ebamugavust ja piinlikkust.