Dagmar Lamp: sünnitusjärgse depressiooni lõksus

Ma püüdsin anda oma parima, sest ausalt öeldes, tütre neljanda sünnipäeva lävepakul, ei suuda ma väga hästi meenutada, mida ma sel ajal tegin, milline oli meie päevaplaan või… Aga seda meeleheidet mäletan ma hästi. Ma mäletan, kuidas kirjutasin ühele vanemate lastega tuttavale: «Ütle mulle palun, et see saab ükskord läbi! Et ükskord ta enam ei nuta, et ükskord ta magab ja naerab ja tegutseb, mitte ainult ei nuta ja söö päevad läbi!»

Sõbratar rahustas mind ja lubas: «See juhtub täpselt kolmandal elukuul, võin pea anda. Kannata veel kuu aega.»

Samad sõnad ütlesin nüüd ka sellele värskele emale, kes väsimusest nõrkemas, kel pea täis kahtlusi, emotsioone ja mõtteid, kel peas rohkem küsimusi kui vastuseid.

Ning ma mäletan, et jah, täpselt kui tütreke sai kolmekuuseks, muutus kõik! Arenguhüpe tõi minuni tõeliselt armsa beebi, kes uudistas ilma ja inimesi, kes – muidugi! – ikka vahepeal nuttis, kuid keda ma suutsin lõpuks mõista.

Ja ometi…

Mõned kuud hiljem olin ma natuke haige. Nuuskasin nina, mu laps vaatas mulle otsa ja hakkas nutma. Ma sain ehmatusega aru: ta nuttis, sest arvas, et emme nutab. See oli hetk, mil ma mõistsin – mu pooleaastane laps on näinud mind rohkem nutmas kui naermas. Mu süda murdus tuhandeks väikeseks killuks. Kuidas ma olen jõudnud sellesse punkti? Kordagi ei süüdistanud ma muidugi oma last, mul ei olnud probleeme temaga sideme loomisega. Vastupidi – iga päev oli tegelikult imeline! Ma vaatasin talle otsa, tegin iga päev vist sada erinevat fotot, vaimustusin ja armusin iga päevaga aina enam sellesse väikesesse imesse, kes mu ellu oli saabunud.

Ning ometi ei olnud ma kõigi nende kuude jooksul maganud ühelgi ööl kauem kui kaks tundi järjest, mõistsin ma jõulude eel. Ma olin väsimusest poolsegane, ma ei saanud enam aru, mis mu sees toimus.

Tunded – jah, ma tundsin neid, aga ma ei suutnud enam adekvaatselt hinnata, millised tunded on tõelised ja millised mitte.

Loomulikult teadsin ma, et seda juhtub. Seda – sünnitusjärgset depressiooni. Ma olin enam kui kindel, et see juhtub, sest ma kuulun riskirühma. Ma saan juba aastaid ravi, mis hoiab mind rõõmsa, eluterve ja stabiilsena. Aga raseduse ja imetamise ajal ei saanud ma vajalikke rohtusid võtta. Me olime arstiga selleks valmistunud. Ma seadsin endale eesmärgi: ma püüan imetada last pool aastat. Ja siis, kui enam ei jaksa, lähen tagasi rohtude peale. Mida iganes, et saada terveks, sest mu lapsele on oluline, et tal oleks õnnelik ema.Trikk oli selles, et saada aru: nüüd on hetk tõsta käed üles, vaadata endale ausalt otsa ja öelda: jah, ma enam ei jaksa. Jah, ma vajan ravimeid.

Ma ei tea, miks see oli mulle nii raske. Ma olen varemgi depressioonis olnud. Ma tean, et depressioon valetab. See on üks põhilisi õppetunde, mida depressioon sulle annab – ta valetab. Sa ei tohi uskuda ühtegi asja, mida depressioon, vana tõbras, üritab sulle kõrva sosistada. Ta ütleb sulle, et sa oled väärtusetu, nõme, sa ei vääri armastust ega õnne. Ta ütleb sulle, et sa peadki kannatama, et sul peabki olema valus või, vastupidi, et sa ei peagi tundma ühtki emotsiooni, sa peadki olema tuim. Depressioon ei lase sul magada või siis käsib sul ainult magada, aga sa ei puhka kunagi välja. Depressioon muudab sind kellekski, kes sa tegelikult ei ole, ja siis viskab suitsupommi, et sa ei saaks enam ise orienteeruda, et sa ei leiaks teed välja.

Kõige lihtsam ja olulisem on pidada meeles: depressioon valetab.

Ning ometi, mina, kogemustega depressiivik, läksin ikkagi depressiooni udujuttude õnge. Mulle tundus, et ma ei saa kellelegi midagi rääkida. Mulle tundus, et keegi ei mõista mind. Ma mäletan üht suveõhtut, sellest hetkest on tehtud üks imekaunis pilt, kus ma istun kahekuuse beebiga suvilas aiakiigel. Ma vaatan endale sellel pildil otsa ja mulle tuleb täpselt meelde, mis ma sel hetkel tundsin: mitte midagi. Kui väga ma tahtsin olla rõõmus, kui väga ma surusin endale naeratust näkku…

Sünnitusjärgse depressiooni kirjeldamisel on veel üks keerukas külg: on raske selgitada, kuidas sa võid värske emana ühtaegu ollagi kõrvuni armunud, oma lapsest vaimustuses ja samas tundetu kogu ülejäänud maailma suhtes, iseenda suhtes. Need kaks asja justkui ei saaks toimuda samal ajal: tunda ja olla tundetu. Minu puhul oli see just nii. Lapse esimene pool eluaastat on minu jaoks vajunud hämusse. Ma ei mäleta päevi, ei mäleta öid. Mäletan meeleheitehetki, mäletan varahommikusi imetamisi, mäletan kasvuspurte, kus ma nutsin, sest kartsin, et nii jääbki, ta jääb alatiseks mu rinnale, 24/7 sööma… ja et see ei saa iialgi läbi! Ma mäletan üksikuid öid, mil ei tulnud und, sest rohtusid võtta ei saanud ja ilma nendeta magada ma ei oska – üks osa minu «fantastilisest» ajukeemiast. Mäletan, kuidas ma püüdsin vägisi meenutada õnnehetki möödunud kuudest, pannes neid kokku justkui mosaiigikilde. Õnnehetki on selles issand-uus-titt-uduses elus ju muidugi olnud, aga pidin neid otsima! Nad ei tulnud meelde, nad ei olnud iseenesestmõistetavad. Õnn polnud sel ajal konstantne, ja samal ajal oli – rõõm lapse üle oli ju siiski alati olemas.

Paradoksaalne, kas pole.

Lõpuks ma suutsin astuda selle sammu. Mul oli võrreldes paljude naistega väike eelis – ma juba niigi pidin korraliselt külastama psühhiaatrit. Ma ei pidanud tegema üliinimlikke jõupingutusi, et leida õige spetsialist, mul juba oli spetsialist olemas, kes teadis ja oskas olla valmis. Paljudel naistel seda võimalust ei ole, lisaks peavad paljud naised veel veenma kodus lähedasi, et nendega toimuv on tegelikkus. Et nende muret tuleks tõsiselt võtta… Ja see teeb mind ääretult kurvaks, kuid see on ühtlasi ka põhjus, miks ma olen depressioonist alati rääkinud avalikult ja avameelselt nii oma blogitekstides kui ka kolumnides.

Nii et mul jäi üle ainult kohale minna ja nuutsatada: «Ma enam ei jaksa…»

Esimene ravi ei töötanud, kuid teised rohud juba sobisid. Millalgi selles limbos, mil ma ootasin, et ravimid hakkaksid mõjuma, panin kirja järgmised emotsioonid.

Lõik blogist (daki.tahvel.info), jaanuar 2012

Viimased kuu või kaks on olnud minu jaoks mingil põhjusel väga keerulised ja ma ei saa täpselt aru, miks.

Üks põhjus on ilmselt see, et mul olid väga suured lootused selles osas, et ükskord, kui tuleb see õnnis aeg, mil ma enam ei imeta ja ma saan taas mingit ravi, saab kõik maagiliselt korda. Loomulikult see nii ei läinud. Õigemini, ma ju tean väga hästi, et ükski asi ei saa korda sõrmenipsuga, aga ometi lootsin, et midagi kuskilt hakkab paranema. Et ükskord hakkab otsast mõranema see must pilv, mis on mind endasse imenud, ja kuskilt tuleb jälle sisse natuke valgust.

Nagu ikka kõigi nende peahädadega, on minu ümbritsevatel väga raske mind mõista. Ma saan sellest aru, sest ka MINUL on MIND raske mõista. Objektiivselt on ju alati asjad täiesti hästi või vähemalt pole nad ju tegelikult sitasti, ometi mulle tundub, et on. Mulle tundub, et ma olen täiesti üksi, vähemalt selles võitluses selle musta pilvega. Mu lähedased on sellest kohutavalt väsinud. MINA OLEN SELLEST KOHUTAVALT VÄSINUD. Ma tean, et ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult sitem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et sa oled nõrk, et sa oled loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine, sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta.

Aga see on nii kohutavalt raske, seda pidevat sosinat mitte uskuda. See on teinekord meeletult raske, eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevuskeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata.

Jaanuaris 2012 oli mulle juba määratud antidepressandikuur, ma olin lõpetanud imetamise ja ma mäletan selgelt – kulus vist kõigest kaks nädalat pärast seda sissekannet, kui must pilv oli hajunud. Ma naeratasin, naersin, tundsin, mul olid justkui silmad jälle avanenud! Ja ma sain ühtäkki aru – veider, normaalsed inimesed tunnevad end nii IGA PÄEV. Ma KANNATASIN pool aastat, lihtsalt sellepärast, et… Millepärast? Miks ma ei küsinud abi varem? Ühelt poolt muidugi kangekaelsus, ma olin otsustanud imetada, kaua suudan. Aga teisest küljest ikkagi ka see valehäbi, justkui oleksin ma emana kuidagi läbi kukkunud. Justkui ma oleksin iseendana kuidagi läbi kukkunud. Inimesena läbi kukkunud, naisena läbi kukkunud.

Ometi mu ratsionaalne mõistus ju teadis kõike seda. Ma olin varemgi olnud selle musta pilve sees ja ma teadsin, et piisab vaid ühest sammust, ühest lausest: «Mul on vaja abi.» Ja ometi on nii kohutavalt raske seda sammu astuda, kui sind ümbritseb see must udu. Sa ei näe, sa ei kuule, sa ei jaksa. Depressioon ütleb sulle, et kuigi su ratsionaalne mõistus võib teada ja mäletada, et ravimitest on olnud varem täpselt samasuguses olukorras abi, siis sel korral pole mõtet. No lihtsalt, pole mõtet, sa pole seda väärt…

Tegelikult kõik möödub ja kõik on imeline. Naised, me jääme ellu. Ausalt, ma luban, ka sina jääd ellu!

See oli lõik Kerttu Vesiku kokku pandud raamatust «Vikerkaare taga vangis», kus oma loo räägivad lisaks minule veel 11 vaprat ja toredat Eesti ema. Raamatut saab osta Muusa poest ning kirjastuse Pilgrim veebipoest.