Marini kolumn: millal sa siis ka sünnitada kavatsed?!

Tööandjatele olen alarmeerivas vanuses olnud juba päris pikka aega, nende jaoks vist puuduvad õiged vastused minu perekonnaseisu osas. Kui ütlen, et olen püsisuhtes ja lapsi pole, tähendab see nende keeles: «Selge, jääb kohe rasedaks.» Kui nimetan oma perekonnaseisuks vallaline ja lastetu, on reageering:  «Ahah, järelikult leiab kohe kellegi ja jääb lapseootele.» Seega on minu rasedaksjäämine personalijuhtide ettekujutustes viimased 5-7 aastat põhimõtteliselt justkui nädalate küsimus.

Vanemad sugulased kipuvad heietama, kuidas nende nooruspõlves tehti kõik teisiti. Suuremas seltskonnas algab peaaegu et hasartne mõõduvõtt, kellel raskem elu oli, kes kaugemalt titelappide pesemiseks vett pidi tuppa tarima, kui kasin toidulaud ikka üle tuli elada, kuid hoolimata kogu sellest trallist oli elu tore ja õnnelik. Kindlasti oli, ei vaidlegi, aga soovin ise teisiti. Edukate vanemate lapsena soovin oma maimukestele samuti head ja kindlustatud tulevikku, seda ka juhul, kui hoolikalt väljavalitud isakandidaadiga midagi juhtuma peaks ja oma ihuviljad üksi olen sunnitud üles kasvatama. Unistuste peremudelis elan loomulikult oma abikaasaga õnnelikult koos, kasvatame lapsi ja seitsmekümneviiestena maal saunatrepil istudes ja minevikku meenutades mäletame seda armastusrohke ja mõnusana.

Uudishimu on inimlik, küll aga tasuks mõelda enne kellegi hella teema kohta küsimusi esitades, et äkki vastus polegi labaselt ilmselge. Lastesaamist ei lükata edasi ainult sellepärast, et tulevasele emale meeldib nõrkemiseni veini juua ja pidutsemisest loobuda ei raatsita. Valus on ju selgitada, et triibupüüdmine ei õnnestu, selja taga on mitu katkenud rasedust või see mees, kes kõrvaltvaatajate silmis äge naiste-, napsi- ja naljamees, on koduseinte vahel keskmist sorti terrorist. Kurat, äkki pole lihtsalt piisavalt raha. Oleksin taktitundetu, kui küsiksin ükskõik kellelt tema voodielu kvaliteedi ja toimimise sageduse kohta, kas lapsesaamine on siis kuidagi vähem isiklik?

Üleüldse see lasteteemaline küsimusterahe vist ei lõpegi fertiilses eas niisama lihtsalt ära. Ikka on mõni vanema generatsiooni esindaja, kes küsib: «Ahhaa, üks teil on, millal teine maimuke plaanis on?» Kahe samast soost lapse korral tuntakse muret, et kas jätkatakse ikka seni, kuni mõlemast soost järglased olemas on, noh, et ikka «komplekt» kokku saada. Ja alates neljandast lapsest kleebitakse selja taga sarisigija tiitel külge.

Minul pole lapsi, sest ma ei taha veel ema olla. Mulle meeldib vabadus minna ja tulla, teha karjääri, lennata hetkeemotsiooni ajel nädalavahetuseks Amsterdami või magada üheksa tundi jutti. Võite nimetada seda põgenemist kohustuste eest, aga kellegi ei ole õigus maha teha minu valikuid seetõttu, et ma ei tee lapsi teistele meeldivas vanuses. Ma ei ole tulevikus sellepärast halvem ema, vastupidi.