Ka kõige karmim mees võib sulada ja nutma puhkeda, kui näeb armastatud naist kaunis pulmakleidis tema poole liikumas. Mis aga toimub sel hetkel mehe peas?
Millest mehed mõtlevad, kui näevad naist altari ette kõndimas?
6. oktoober 2015, 16:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Redditi meessoost kasutajad on jaganud, mida nemad altari ees seistes ja pruuti oodates mõtlesid. Redditi vahendusel on juba üsna paljud mehed jaganud, millised mõtted neil sel tähtsal päeval peas tiirlesid. Enamasti ollakse aga nõus, et kõige rohkem muretseti sellepärast, et suurest erutusest altari ees ära ei minestaks.
Mõtete jagamine sai alguse sellest, kui üks Redditi kasutaja kirjutas: «Redditi abielumehed, öelge ausalt, millele teie mõtlesite, kui nägite pulmas oma naist altari ette kõndimas?» Üleskutse sai postitatud eelmisel pühapäeval ja praeguseks on see kogunud juba tuhandeid kommentaare.
Paljud mehed kirjutasid, et nemad keskendusid altari ees sellele, kui kaunis pruut välja nägi. Kommentaarides kasutati sõnu «õnnelik», «emotsionaalne», «vedamine». Üllataval kombel tunnistasid paljud mehed, et nemad üritasid altari ees mitte nutma puhkeda. Üks mees kirjutas: «Vahetult enne seda, kui mu naine altari poole kõndima hakkas, kordasin endale: «Ära nuta, ära nuta, ära nuta». Kohe, kui teda nägin, pidin vaatama oma isamehe suunas, sest ma ei tahtnud emotsionaalseks muutuda, aga mu vend, kes oli ühtlasi mu isamees, tabas mu pilku ja nägi, et mu silmad olid märjad. Vaatasin uuesti oma naise suunas, aga ei näinud, kui ilus ta oli, sest mul olid pisarad silmis. Jumal tänatud, et pulmas pilte tehti!»
Teine mees meenutas: «Mul oli kaks mõtet: ma lootsin, et mu naine ei komistaks ja mõtlesin, et miks tema silmad pole nii märjad kui minul.»
Mitmed mehed kirjutasid, et neil oli raskusi sel tähtsal päeval rahulikuks jäämisega. Üks mees meenutas, et tseremoonia läbiviija pidi lausa ürituse katkestama, kuna peigmees oli niivõrd närvis. «See kleit mõjus, olen selles kindel,» arvas mees.
Leidus neidki mehi, kes mõtlesid tseremoonia ajal hoopis söögile. Mõni mees aga tunnistas, et tal oli raskusi pruudi äratundmisega, kuna naine oli end pulmapäeval niivõrd üles löönud. Alati polnud need muutused aga positiivsed. «Nii palju võltspäevitust,» meenutas üks mees. «Mu praeguseks eksnaine on üsna kahvatu, kuid pulmadeks oli end üsna oranžiks teinud.»
Kõigi jaoks polnud pulmapäev aga niivõrd rõõmus sündmus. Mõne jaoks jõudis «nii heas kui halvas» kätte juba enne abiellumist. Näiteks ühel pruudil oli kõigest 72 tundi enne pulmi nurisünnitus ja naine oli veel pulmapäeva hommikul haiglas. «Pulmade ajal ei teadnud külalised, mis me üle olime elanud. Ainult pereliikmed teadsid. Kõik, kes teadsid, puhkesid pulmas nutma. Me abiellusime rannas ja naine pidi minuni päris pikalt kõndima. Ainuke asi, millele suutsin sel hetkel mõelda, oli see, kui väga ma teda armastan. Ta on tugev, ilus ja imeline naine,» kirjutas mees.
Teine mees paljastas, et tema abikaasa võitles pulmade ajal vähiga ja seetõttu tuli naine altari ette lükata ratastoolis. «Mõtlesin, et see päev võiks kesta igavesti. Ta suri 17 päeva hiljem,» lisas mees.
Kõige avameelsem oli aga mees, kes tunnistas, et mõtles juba altari ees seistes, et teeb oma elu suurima vea. Tema soovitus kõigile teistele oli see, et noorelt ei tasuks abielluda.