Marini kolumn: ehk saaks juba üle sellest klišeest, et välimus ei loe?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen märganud, et naised on teiste välimust kritiseerides oluliselt julmemad ja karmimad kui mehed. Tunnistan nüüd häbenedes, et võtsin ka ise sõbrannade seltskonnas üles teema, kui kohutava kombinatsiooni üks töökaaslane oli endale suutnud selga mässida. Nagu ma ise parem oleksin, mis siis, et konkreetseid loomamustrilisi neetidega pikitud lakk-kingi ei kanna. Lisaks oleme palju tundlikumad – kui naine mainib, et tema meesideaal ei tohiks olla lühikest kasvu, ei tee keegi sellest eriti välja. Kui mõni mees julgeb öelda, et tema tulevane naine peaks teatud figuuriga olema, saab ta endale põhimõtteliselt sekundiga šovinistliku sea ja mölaka tiitli külge.
Meie sisemine ilu ei paista esmapilgul just liiga kaugele. Kui kõnnin mööda tänavat, märkate mis on mul seljas, milline on hoiak, millise sammuga astun. Tõmme üksteise suhtes tekib alles omavahel suheldes, aga ei lähe ju ennast tutvustama kellelegi, sest ta näeb nii inetult ebasümpaatne välja. Sisemine sära on ülioluline ja hindan seda kõrgelt, aga äkki saaks üle klišeest, et välimus ei loe. Kõik me vaatame seda ja lepime ning teeme rohkemal või vähemal määral kompromisse. Esimene selektsioon pole iial ühepoolne, nii nagu ei köida kõik mehed mind, ei oma mina illusiooni, et suur osa isaseid peaksid mulle tormi jooksma. Ja see on täiesti okei, enda jaoks tulebki vaid parimaid valikuid teha.
Tõesti, ma ei näe välja nukulikult veatu nagu pornostaar. Mu rinnad ei ole ideaalselt kikkis, jalad on lühemad kui meeter ja keha rasvaprotsenti võiks väiksemaks saada. Igapäevaselt eriti ei meigi ja pealekleebitud ilu ei kanna. Tean suurepäraselt kõiki oma iluvigu, aga kurat, mu keha on mind suurepäraselt teeninud ja siiralt armastan teda sellisena, nagu ta on. Vahel küll natuke kurdan, aga siis premeerin teda mõnusa spaaprotseduuri ja muu hellitavaga. Nagu kõik armastust sisaldavad suhted, on ka siin pisikesed mõõnad on lubatud. Pikas perspektiivis ei muuda need midagi negatiivsemaks, vaid pigem salvestavad tõelisi sügavaid tundeid.
Kui sisemine enesekindlusetus ei lase elu nautida, siis püüdke meenutada, mitu korda on teile keset kirglikku püherdamist öeldud: «Nüüd aitab, oled liiga kole / paks / armiline, pane tagasi riidesse?» Mitte ühtegi, eksole. Järelikult oletegi piisavalt kaunid, ligitõmbavad ja ihaldusväärsed. Rahulolematus kehaga on ärimaailmas ikka tohutu rahateenimise võimalus, kõik need kaalulangetavad preparaadid, imemasinad, pekikahanduspüksid, lõikused ja pealemääritav kraam. Peedistatakse vähemalt kaudselt põhjusega, stereotüübid ei teki ega kinnistu laest.
Aga kallis, sinult paluksin küll – kui ikka näed, et mu kleit ei istu seljas ilusti, siis ütlegi kuidagi hellalt, et mu pepu tundub selles suur nagu kontrabass.
Eile hommikul, kui olin juba tunnikese tööl olnud, helistas kallim, et veel korra öelda, kui ilus ja vastupandamatu ma ärgates olin. Õnnelikult särav pilk, unesoe nahk, õhetavad põsed. Aga keda ma ise samal ajal vannitoa peeglisse vaadates nägin? Veidi tselluliidiseid kintse, padjanägu, püstiseks magatud tukka ja üleüldse on kogu suvine päevitus ammuilma kadunud ning jume plassivõitu. Tema jaoks olin aga maailma kõige ilusam ja mis siis veel olulisem ongi, eks. Võtkem komplimendid vastu ja teatavaks, silitav pai hingele. Hambapastaselt naeratades, suudluse tunne veel põsel, hindasin ka ise ennast tunnustavalt armastusväärseks ja sompus hommikut ei märganud meist enam kumbki.
Ma ei hakka nutma, kui keegi võõras lärtsatab, et olen liiga paks. Mu elus ei muutu midagi, kui keegi suvaline ütleb, et olen lihtsalt kole. Peaksin seda inimest lihtsalt veidi kahtlaseks – loomulikult on tal õigus nii mõelda, aga milleks oma ebameeldivaid tundeid sellise kaarega välja loopida. Aga kallis, sinult paluksin küll – kui ikka näed, et mu kleit ei istu seljas ilusti, siis ütlegi kuidagi hellalt, et mu pepu tundub selles suur nagu kontrabass. Isegi kui tean sinu armastust voolujoonelise ja voogava puusajoone vastu, tead sama hästi minu kerget õrnatundelisust selle kehaosa suhtes ja tahaksin seda alati veidi pisemana näha ja näidata. Kogu armastuse juures, mida enda vastu tunnen.