Kallis issi: tütre sõnad liigutavad miljoneid

Norra heategevusorganisatsioon CARE võitleb naiste õiguste eest. Nad on valmis teinud lühifilmi, mis teeb puust ja punaseks, kuidas meeste vägivald puudutab iga päev miljoneid naisi. Võta see viis minutit, et vaadata ja kuulata, südamega.

«Kallis issi

Ma tahtsin tänada, et sa minu eest nii hästi hoolt kannad, olgugi et ma pole veel sündinud. Ma tean, et juba praegu püüad sa rohkem kui Superman, sa ei luba emmel isegi sushit süüa! Aga ma pean sult paluma üht teenet. Ettevaatust: see on seotud poistega.

Sest ma sünnin tüdrukuna. Mis tähendab, et ajaks, mil ma olen 14aastane, on minu klassi poisid kutsunud mind hooraks, bitch'iks, libuks ja paljude muude nimedega. Muidugi, lihtsalt nalja pärast. See on ju midagi, mida poisid teevad. Ja sa ei muretse. Ja ma mõistan seda.

Ehk käitusid sa ise noorena samamoodi. Proovisid teiste poiste ees esineda, neile muljet avaldada. Ma olen kindel, et sa ei mõelnud sellega midagi halba. Siiski ei saa mõned inimesed naljast aru ja kummalisel kombel ei ole need tüdrukud, vaid hoopis osa poistest.

Nii et ajaks, mil ma saan 16aastaseks, on mõned neist ajanud mulle käe püksi, kui ma olen nii purjus, et ma ei suuda isegi sirgelt seista. Ja isegi, kui ma ütlen ei, nad lihtsalt naeravad. See on ju naljakas, eks! Kui sa näeksid mind, oleks sul nii häbi, sest ma olen purupurjus. Pole ime, et mind vägistatakse, kui ma olen 21.

Olen 21 ja sõidan koju koos poisiga, kelle isaga sa käisid igal kolmapäeval koos ujumas. Poiss, kes alati rääkis toona solvavaid nalju, aga need olid muidugi ju ainult «naljad», seega sa naersid. Kui sa oleksid teadnud, et tema pojast saab minu vägistaja, oleksid sa talle öelnud, et võtku end kokku. Aga kuidas sa oleksidki võinud teada? Ta oli ju lihtsalt poiss, kes rääkis veidraid nalju. Ja igal juhul polnud see sinu asi, sa lihtsalt püüdsid kena olla. Aga tema poeg, keda nende naljadega koos kasvatatakse, saab «minu asjaks».

Lõpuks kohtun ma härra Täiuslikuga! Ja sa oled mu üle nii rõõmus, issi, sest ta tõeliselt jumaldab mind. Lisaks on ta tark ning käib terve talve murdmaasuusatamas, kolm korda nädalas nagu sinagi. Kuid ühel päeval ta enam pole härra Täiuslik… Ja ma ei tea, miks. Kas ma kujutan seda ette? Üks, mida ma tean – ma pole ohvritüüpi. Mind on kasvatatud tugevaks ja iseseisvaks naiseks. Aga ühel päeval on seda kõike tema jaoks liiga palju: töö ja ämmad-äiad ja lähenevad pulmad… Ning ta ütleb mulle: «Hoor!»

Nagu sina ükskord põhikoolis tüdrukut hooraks kutsusid.

Järgmisel päeval ta lööb mind. Tähendab, muidugi ma läksin üle piiri, ma võin tõesti vahepeal paras bitch olla! Aga me oleme ikka veel maailma parim paar, ja ma olen nii segaduses – ma armastan teda ja ma vihkan teda ja ma pole kindel, kas ma tegin midagi üldse valesti…

Ja ühel päeval ta peaaegu tapab mu. Silme eest läheb mustaks.

Olgugi et mul on doktorikraad, fantastiline töö, mu sõbrad ja pere armastavad mind, ma olen hästi kasvatatud – keegi ei osanud seda ju ette näha…!

Kallis issi, see on teene, mida ma tahangi sult paluda. Üks asi viib alati teiseni. Nii et palun tee sellele lõpp, enne kui see saab alata. Ära luba mu vendadel tüdrukuid hooradeks kutsuda, sest nad pole seda ning ühel päeval mõni väike poiss võib uskuda, et see on tõsi. Ära talu solvavaid nalju, mida teevad veidrad poisid basseini ääres – või isegi sõbrad. Sest iga nalja taga on terake tõtt.

Kallis issi, ma tean, et sa kaitsed mind lõvide, tiigrite, püsside ja autode eest, isegi sushi eest, ilma et sa isegi enda turvalisusele mõtleksid. Aga kallis issi, ma sünnin tüdrukuna. Palun tee kõik, et see ei jääks mulle kõige suuremaks ohuks…»