Kõik ettevõtjad teavad, et aasta lõpus tuleb koostada firma aastaaruanne. Kuid miks mitte teha seda ka oma isiklikus elus? Võtta endale aega, et mõelda-kirjutada läbi, kuidas ma sel aastal elasin, mis läks hästi ja mis halvasti ning mismoodi mu elu edasi võiks minna.
Paljud meist näevad kõvasti vaeva oma väljanägemise nimel. Me jälgime kaalu, sunnime end treenima, teeme iluprotseduure ning oleme tihtipeale mures selle pärast, millisena inimesed meid väljastpoolt näevad. Mõtetega me enamasti nõnda palju ei tegele – väga võimalik, et me pole pikka aega või üldse mitte kunagi mõelnud sellele, kuidas tahaksime elada, mis on meie elus hästi (või halvasti) ja kuhu me välja sooviksime jõuda. Just sellepärast olekski hea oma elus toimuva üle teadlikult logi pidada. Seda enam, et mõttejõud on väga tugev ning oma elu analüüsides võid varsti tähele panna, et see hakkab justkui ise liikuma sinu soovitud suunas.
Just seda on märganud ka Liis Tõnismäe, kes juba mitmeid aastaid n-ö isiklikke aastaaruandeid teeb. Ta talletab oma mõtteid blogis ja nii on väga tore tagantjärele vaadata, milliseid plaane on kunagi tehtud ja mis nendest on saanud. «Kui on aega mõelda, istun arvuti taha ja panen oma mõtted kirja,» selgitab ta. Ta meenutab neis tagasivaadetes aasta jooksul toimunud olulisi sündmusi. Olgu nendeks siis abiellumine, laste sünd, oma kodu ostmine, kolimine, uue töökohaga seonduv jne. Teisalt meenutab Liis ka kunagi tehtud plaane. «Näiteks kavatsus kolida paariks-kolmeks aastaks välismaale, millest sai vaid kaheksa kuud, või töö, mida kavatsesin teha pikalt, kuid lahkusin juba poole aasta pärast, sest sain põnevama pakkumise…»
Liisil pole mitte niivõrd eesmärgid, kuivõrd unistused. Talle meeldib mõelda, mis võiks olla elus paremini. «Oluline on elada hetkes, seda nautida ja olla tänulik selle eest, mis olemas on. Teisalt aga meeldib mulle unistada kõigest sellest, mis võiks olla. Ma usun, et oma mõtetega loome reaalsust,» räägib Liis. «Mul ei ole enamasti konkreetseid eesmärke stiilis «aasta pärast peab mul olema see või see», mul on lihtsalt sihid, mille poole püüelda. Ma ei kujuta ette elu, kus poleks ühtki unistust…»
Liis räägib, et isegi kui tal pole veel aimugi, kuidas üht või teist asja saavutada, kujutab ta neid ette ja unistab igal vabal hetkel. «Nii on mitu kunagi võimatuna tundunud asja saanud tõeks ja mul pole põhjust arvata, et see ei võiks jälle juhtuda. Näiteks lubasin endale naljaga pooleks, et teen 30aastaselt tööd, mida ma armastan. Ja kujutad sa pilti – ma saingi selles vanuses pooleaastase vahega koguni kaks tööd, mida armastasin,» sõnab ta.
Liis kirjutab küll oma mõtteid blogisse, kuid sellised kokkuvõtted on ikkagi eelkõige tema enese jaoks. «Et pilt oleks selgem ja minevik ei ununeks,» ütleb ta.
12 maratoni aastaga
Ka maratoonar Gätly Valge võtab aasta lõpus endale töö, majapidamise ning suure pere kõrvalt aega ja heidab pilgu tahavaatepeeglisse. Gätly ütleb, et ta küll pole üldse n-ö kokkuvõtteinimene, kuid ometi leiab ta, et nende analüüside tegemine on vajalik. Oma mõtted kirjutab Gätly blogisse www.jooksonlahe.blogspot.com. Kõigepealt vaatab ta üle eesmärgid, mis said aasta tagasi seatud, ning analüüsib, kuidas on läinud nende täitmine. Edasi vaatab kuude lõikes läbi, mis igas kuus toimus – milliseid võistlused olid ja kuidas need läksid, kuidas treeningud sujusid, millised olid treeningumahud jne. Gätly sõnab, et tal on väga raske ilma eesmärgita eksisteerida, kuid ta armastab pigem lühemaajalisi perspektiive ja käegakatsutavaid sihte. «Püstitasin 2011. aasta kevadel oma elu esimese suurema spordialase eesmärgi – joosta sügisel esimene maraton – ja oh, ma lausa väsisin ära sügist oodates,» meenutab ta. «Ma arvan, et igal inimesel peaksid olema oma eesmärgid, kuid need ei pea üldse olema seotud spordi või tervisega.»
Eelmise aasta lõpus otsustas Gätly, et sel aastal jookseb ta kaksteist maratoni. Tundub päris hullumeelne mõte? «See mõte tuli mul, kui otsisin uusi väljakutseid. Tutvusin ühe nn maratonikogujaga ja mõte hakkas liikuma – huvitav, mitu maratoni mina suudaksin aastas joosta? 12 maratoni tundus ilus number.» Loo kirjutamise ajal on Gätly oma maratonidega täiesti graafikus ega kahtle hetkekski, et uhke eesmärk saab täidetud. Ta ütleb hoopis, et natuke on ka kurb, sest pärast selle plaani täitmist on raske järgmist nii väljakutsuvat eesmärki seada.
Tosina maratoni läbimise kohta ütleb Gätly, et tema jaoks oli see eesmärk reaalne ja ta ei kahelnud kordagi. «Maratonidistants meeldib mulle väga ja ajalisi eesmärke mul ei ole. Mingit enesepiinamist pole olnud ja finišijoone ületamine on alati olnud see kõige ilusam hetk, kui raskused ununevad,» räägib Gätly. «Pärast tänavust esimest maratoni ei tundunud mõte 12 maratonist aasta jooksul enam kuigi hull, sest mõistsin, et mul on lihtsalt vaja joosta üks maraton igas kuus.»
Mõtlemisest on vähe, pane kirja!
Liana Vahtra nimi on kaaluteemadega kokku puutunud inimestele juba aastaid tuttav. Praegu nõustab kunagine väga populaarne Kaalujälgijate rühmajuht inimesi iseseisva nõustajana. Nii kaua kui Liana end mäletab, on ta pidanud päevikut ja teinud oma elust periooditi kokkuvõtteid. Mõtete kirjapanemist ja kokkuvõtete tegemist soovitab ta ka inimestele, kes temalt nõu küsima tulevad. «Oletame, et soovid kaalust maha võtta. Ega enne sotti saa, mida valesti on läinud, kui ausalt kõik kirja paned,» ütleb ta. «Igaüks võiks panna kirja oma mõtteid, tundeid, unistusi, eesmärke – sellest on tohutult abi muudatuste tegemisel oma elus.»
Oma isiklikus aastaaruandes pöörab Liana alati väga suurt tähelepanu sellele, millised on olnud tema suhted – olgu siis lähedaste, sõprade või ka loomadega. Veel hoiab Liana kogu aeg silma peal oma tervisega seonduval. «Olen olnud 30 kilo praegusest raskem ja minu jaoks on väga tähtis, et ma enam selliseks ei muutuks,» ütleb ta. Kolmas oluline teema, mida Liana hindab, on töö – kuidas ta sellega parasjagu rahul on ja kuhu tahaks edasi areneda.
Hästi lihtne on langeda kurtmise võrku ja näha kõike süsimustades värvides. Liana aga ütleb, et võiks üritada ka negatiivsetest sündmustest leida midagi positiivset. «Paljud kurdavad väikese palga üle, aga mõelge – äkki on selle väikesepalgalise töö juures siiski ka positiivset? Äkki on vastutus seda väiksem ja sa saadki kell viis ukse kinni panna ja töö unustada? Mõni suurepalgaline kannab oma tööasju 24/7 peas kaasas…» ütleb Liana.
Kui kaua ma tahan elada?
Negatiivsete asjade meenutamist pole vaja karta, ütleb personaaltreener Monica Lauri. «Aastale tagasi mõeldes ei piisa nentimisest, et oli väga halb aasta ja küll järgmine tuleb parem. Nii toimides ei õpi me negatiivsetest kogemustest. Peaksime just olema tänulikud rasketele hetkedele, sest ainult nende kaudu on võimalik õppida ja midagi muuta,» sõnab Monica. «Kui sul oligi tõeliselt raske aasta, olid näiteks palju haige, siis see on märk sinu kehalt, et midagi on vaja teha teisiti. Neid märke tuleb märgata ja hea on õppida seda teadlikult tegema.»
Monica ütleb, et oma töös näeb ta pidevalt, kuidas inimesed ei mõtle enda peale ja kogu aeg on fookus teistel. Samas on see hädavajalik, kui tahta elada tervelt ja hästi. «Mõtle välja, kui vanaks sa tahad elada, ja siis küsi endalt, kas sinu praegune elustiil seda üldse võimaldab,» soovitab Monica. «Aasta lõpus oleks hea enda käest küsida ka seda, et kas treeningud ja eesmärgid vastavad minu elustiilile, kas ma jätan endale aega puhkamiseks, milline on minu motivatsioon ja kas ma üldse tahan teha seda, mida ma teen. Küsida endalt seda hästi konkreetselt, ja siis tulevad ka vastused. Me tegelikult teame kõike, mis meie sees toimub, kuid paraku tihti eirame seda.»
Kas ka ilma suuremate ambitsioonideta tervisesportlane peaks seadma endale spordialased eesmärgid? Monica on veendunud, et ikka peaks, kui mitte just spordiga, siis tervisega seonduvalt kindlasti. Eesmärgid peaksid tema sõnul olema just pikaajalised – elada tervelt ja nõnda, et tunneksid end hästi igas vanuses. Aeg-ajalt tuleb mõelda, kuidas sobib see, mida ollakse harjunud tegema. «Äkki ma ei taha enam käia rühmatreeningus, vaid hoopis metsas jooksmas? Kui nii, siis polegi vaja ennast vägisi sundida midagi vastumeelset tegema. Ei ole tarvis ennast ahistada.»
«Jah, minu juurde tulevad mõnikord inimesed, kes ütlevad, et nende ainuke eesmärk on viis kilo alla võtta või jalgu peenemaks treenida. Neil on tunne, et kui nad selle saavutavad, siis muutub elu ilusaks. Paraku ei ole asi kunagi kaalus või jalgades – kui see nii lihtne oleks, elaksid kõik inimesed pidevas õnneenergias. Nende treeneri ja toetajana saan aidata neil üles leida tegelikud rahulolematuse põhjused ja eesmärgid elus ning inimene hakkab ennast terviklikumalt tundma,» räägib ta.
Portaali Sisekosmos eestvedaja ja raamatu «Jalutuskäigud sisekosmoses» autor Kaido Pajumaa ütleb, et kõige hullem ongi see, kui inimene teeb iga päev midagi sellist, mis on täiesti vastumeelne, ega lõpeta seda. Näiteks teed sa tööd, mida juba ammu vihkad, kuid ei võta mitte midagi ette. «Et sellisest olukorrast üldse aru saada, on väga hea kas aasta lõpul või ka sagedamini ausalt enda sisse vaadata,» ütleb Kaido. «Paraku seda inimesed eriti ei tee. Me ei tegele oma mõtetega, kummalisel kombel meid ei huvitagi, mis meie elus toimub või kuhu me teel oleme. Tegutseme automatismi ja oma instinktide ajel ning kui meie elus midagi halba juhtub, siis süüdistame oma hädades teisi.»
Kaido ütleb, et kord aastas oma elu analüüsida on väga mõistlik ja õigupoolest võiks seda ka tihemini teha, kas või iga nädal. Kaido ise tegi seda mingil perioodil täiesti teadlikult lausa igal õhtul. Tollest ajast on tal märkmike viisi mõtteid kirja pandud.
Väiksemad eesmärgid inspireerivad
Kaido Pajumaa annab ka väikesed juhised, kuidas seda auditit teha. Võta vaatluse alla kolm eluvaldkonda: töö (karjäär, raha), tervis ja armastus ehk suhted. Esita iga valdkonna kohta kaks küsimust: mis mu elus praegu päriselt selles vallas toimub ja kas ma olen sellega rahul.
Asjade seisu hindamiseks võib kasutada skaalat ühest kümneni. Näiteks kui sa tööasju hindad kuue punktiga, siis küsi endalt, miks sa ei pannud kolme – selle järgi saad aru, mis on sul töös hästi – ja miks ei pannud üheksat – sellele vastates mõistad, mis võiks olla paremini. Edasi mõtle iga valdkonna kohta välja, kuidas peaksid asjad olema, et hindeks oleks 10.
Nüüd pane iga valdkonna kohta kirja kolm konkreetset tegevust, mida sa saad teha, et kõik paremuse poole liiguks. Näiteks kui tahaksid kaalu langetada, siis otsusta, kuidas hakkad kaloreid jälgima või rohkem liikuma. «Eesmärke seades alusta kindlasti väiksematest sammudest. Väiksemad eesmärgid inspireerivad, seevastu suuremad ja abstraktsemad pigem hirmutavad. Kui sa saad miinimumpalka, on väga ahistav sundida ennast unistama sellest, kuidas oled miljonär. Ära sea lihtsalt eesmärke, vaid pane kirja ka reaalsed sammud, mida nende saavutamiseks teed,» ütleb Kaido. Ta rõhutab, et hästi oluline on olla iseenda vastu kristalselt aus – mõelda asjadest neid ilustamata. «Ja veel – mõtle selle peale, et kõige lähedasem suhe on sul iseendaga. Ehk siis leia see aeg ja saa teada, kuidas sa tahad elada ja mida sa selleks juba praegu teed!»
Probleemide audit – kuidas seda teha?
Psühholoogid ütlevad, et iga inimese elus on 3–4 suuremat probleemi ning enamasti on nii, et kui mõni neist lahendada, tekib varsti asemele uus. Peale suurte proovikivide on meil ka palju igapäevaseid jooksvaid muresid. Suurema tähelepanu saavad aga suuremad ja nii võib juhtuda, et ühel hetkel on elus suur sasipundar. Kuidas seda lahti harutada? Siin on sammsammuline juhend.
1. Kõigepealt tee ülevaade kõikidest häirivatest asjadest. Võta paberileht ja kirjuta need üles. Püüa kirja panna vähemalt 50 asja.
2. Kirjuta üles asjad, mis häirivad sind kodus, tööl, teiste inimeste (sh elukaaslase) ja iseenda juures.
3. Nüüd hakka probleeme hindama. Tee märge K (kohe) kõikide nende juurde, mis on võimalik kohe lahendada. Näiteks kui sulle käib närvidele sassis töölaud, siis selle mure saab kohe lahendada. Märgi V (võimalik) nende asjade taha, mis on põhimõtteliselt võimalik lahendada, kuid suurema pingutusega. Siin võiksid olla märgistatud probleemid, mille lahendamine nõuab kuni kolm kuud. Märge EI tee nende asjade juurde, mida sa lahendada ei saa. Näiteks kui sulle ei meeldi oma tööandja palgapoliitika, siis see on asi, mida sa ei suuda muuta.
4. Alusta kõige lihtsamatest probleemidest ja püüa järgmise nädalaga võimalikult palju neist ära lahendada.
5. Järgmisena võta ette keerulisemad küsimused, tee tegevusplaan ning astu kas või väikene samm muudatuste poole.
6. Niisama oluline kui probleemide lahendamine on neist lahtilaskmine. Leia need probleemid, mida sa lahendada ei saa, ning loobu nende pärast muretsemast.
Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis. Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!