Kiita ja hästi öelda – see tundub esmapilgul mõnusa tegevusena. Nii saab teisel tuju paremaks teha, head muljet jätta, meeldida. Võita sõpru ja vaenlasi. Enda arust me tihti justkui teame, kuidas kiita. No näiteks arvame, et «sa olid nii tubli» sobib alati ja kõigile. Selline turvaline ja lollikindel kiitus.
Mõned inimesed usuvad, et naistele võib alati öelda «Näed hea välja», meestele seevastu midagi tarkuse ja tugevuse kohta. Ometi juhtub tihti, et head sõnad ebaõnnestuvad ja läbisaamise paranemise asemel ollakse tülis.
Kiita tasub just konkreetseid asju – kui need meile meeldivad. Tähele panna kas detaili välimuses või konkreetset tegu, mõtet. Nii saame näidata, et oleme tõesti teist inimest märganud ega täida vaid viisaastakuplaani «täna kolm komplimenti rohkem kui eile». Üldsõnaliselt tunnustades võib juhtuda, et kiidame kedagi tubliks, imeliseks, armsaks, targaks, osavaks ja veel tuhat toredat sõna sinna juurde. Too käib särades mitu päeva ringi – ja siis kuuleb, kuidas me kasutame täpselt samu sõnu veel teise, kolmanda, sajandagi inimese juures. Ja saab kurjaks. Me võime muidugi õlgu kehitada, et kes käskis ilusõnu nii tõsiselt võtta, aga suhtlemises on midagi rikutud. Maailmas on üks selline inimene rohkem, kes on heade sõnade suhtes üliskeptiline ja meie kõrgelennulisi, üldisi kiidusõnu võidakse hakata pidama odavaks, meid ei usuta.
Kiitmise keeruline kunst
Teinekord on aga konkreetsete tegude tunnustamine samuti kunst. Oletame, et naine jõuab õhtul koju, mees on talle kartuleid praadinud ja on kiidumusi ootava näoga. Naine võib sel hetkel aga hoopis mõelda, et normaalne ju, kui mees ka ometi ükskord süüa teeb, 21. sajand ikkagi ja mida siin kiita. Või on ta hoopis solvunud, et miks mees ei võiks natuke rohkem pingutada, midagi natuke erilisemat söögiks välja mõelda.
Ja teistpidi – kui paljud mehed päriselt ka tunnustavad oma naisi kodu ja lastega seotud tegemiste eest? Normaalne naine ja ema peabki kodus müttama, lastega hästi toime tulema – seda arvatakse palju. Ka paljudel naistel on emaks ja heaks perenaiseks olemise eest häid sõnu imelik vastu võtta, sest tulebki ju olla hea ja hooliv ema, kodus asju korraldada. See on ju normaalne.
Nii saavadki hästi ütlemise juures takistuseks meie enda standardid ja ettekujutused normaalsest käitumisest. Vanematel, kes ise on koolis viielised olnud ja aina eeskujuliku käitumisega silma paistnud, on väga raske kiita püsimatu iseloomuga ja «kolmedele» pingutavat järeltulijat. Aga edenemist kiita tuleb ometi. Teinekord jälle ei ütle vanemad sõnagi paha, aga lapsel endal on väga kõrged sihid – ja nendest vähema saavutamine tundub totaalse läbikukkumisena.
Normaalse eest ei pea kiitma?
Tegelikult võiks aeg-ajalt mõelda, kas ehk me ei pea liiga paljusid häid asju normaalseks, iseenesestmõistetavaks – enda ja teiste juures. Normaalse eest ei pea kiitma ja nii me jäämegi ootama seda erilist, silmapaistvat tegu. Pole eales rahul teistega ja endaga, samas on kuskil ikka alles igatsus tähelepanu ja tunnustuse järele. Ja kiitust küsida, ka lähedastelt – palun ütle mulle hästi, mul on seda praegu väga vaja – on paljudele ju väga raske. Sellisele küsimisele võib olla raske ka reageerida, sest tundub kunstlik.
Et heade sõnade ütlemine ja nende kuulmine lihtsamalt läheks, siis võiks aga juba lapsest peale hakata hea tähelepanemist ja ütlemist treenima. Ikka selleks, et kiitmise muskel parajalt tugev, õigel hetkel töökorras ja mitte krambis ei oleks.
Aga nüüd peale selle loo lugemist – mõelge hetkeks inimestele enda ümber, leidke neis midagi toredat ja minge öelge seda neile. Uskuge, nad ei hammusta.