Kätlin Konstabel: paariteraapiasse? Mitte mingil juhul!

Need on väljendid, mida aeg-ajalt kuuleb ja mis viitavad, et psühholoogi või psühhoterapeudi juurde pöördumist võetakse paraku ikka veel märgina sellest, et küllap on inimesega asjad päris kehvasti. Et see on nagu viimane, äärmuslik võimalus. Ühelt poolt on tore, et inimesed on uhked ja üritavad oma probleemidega ise hakkama saada; teisalt võib ootamisega vaimse tervise olukord aga palju halvemaks minna. Nagu ju südamearstidki kurdavad – inimesed ei pane tähele väikseid märke, mis võiks suunata neid tervislikumalt ja ehk natuke rahulikumalt elama, ja siis ühel hetkel tuleb kutsuda kiirabi ja diagnoosiks on infarkt. Hea, kui ellu jäädakse.

Paariteraapiasse pöördumine on tihtipeale veel suuremate kõhklustega seotud. Kahjuks liigagi tihti võetakse see tee ette alles siis, kui üks pool ähvardab lahkuminekuga. Siis on lahutada tahtev pool tavaliselt juba väga kaua suhtega rahulolematu olnud ja püüdnud eri moel sellest märku anda, teine aga pole paarisuhte olukorda nii kehvaks hinnanud. Selliste lugude puhul tuleb teraapias alguses välja selgitada, kui tõsiselt mõlemad üldse veel proovida soovivad. Kogunenud on väga palju haigetsaamisi ja vääritimõistmisi – mille lahendamine võib tunduda lootusetu. Aga mõistlik on abi otsida ka lahkuminekuplaani puhul ja kui paaril on lapsed, on see ka laste huvides, et vanematena tõhus koostöö jätkuks.

Ka suhet peab õppima

Kui oodatakse abi probleemsete käitumismustrite muutmisel ja selle asemel saadakse kuulda, et minge parem kohe lahku, sest üks on sinine auraga jumalanna ja teisel kristallide järgi triibulise jäära karma, siis ollakse küllap pettunud ja öeldakse, et... kõik psühhoterapeudid on nõmedad.

Inimesed võiks suhtuda paariteraapiasse nii, et paarisuhe on paljus sarnane muude eluvaldkondadega. Ei olda ühelgi alal kohe perfektsed, vaja on harjutamist, vigade parandamist ja vahel päris üksi seda tehtud ei saa. Ja kuna samal ajal on paarisuhe midagi väga erilist – investeerime sinna palju emotsioone, aega, unistusi ja teinekord ka raha –, tasuks selle heakäekäigul silma peal hoida ju kogu aeg ja küsida nõu, kui midagi pikemaks ajaks häirima jääb. Vahel teeb ka psühhoterapeudi mõne lihtsa näpunäite järgimine asja paremaks. Kui näiteks pahuras tujus kaaslasele vastukätsatamise asemel korraks hingata ja püüda rahulikult, oma sõnadega öelda, mida too teie arvates tunneb, on sellestki teinekord juba palju kasu.

See võib kõlada kummaliselt, aga vahel on paariterapeudi abi vaja ka siis, kui inimestel hakkab elus justkui paremini minema. Üks kaaslane näiteks on saanud parema töökoha või õppimisvõimaluse, saanud lahti mingist raskest haigusest või on pere kolinud unistuste kodusse. Absoluutselt kõik muudatused eeldavad nendega kohanemist ja see võib teinekord raskelt käia. Kui inimene on end näiteks alkoholiprobleemiga võitlemiseks kokku võtnud, saab ravi, käib tugigruppides ja individuaalteraapias ja tõesti pingutab, siis võib juhtuda vahel hoopis nii, et lähisuhe muutub kehvemaks. Sõltuvusest paraneja võib tunda, et kaaslane ei tunnusta teda piisavalt – ja kaaslasele tundub, et tema vajadused on päris ära unustatud, ta peab olema vaid imetleja ja toetaja rollis. Sõltuvusest taastujal omakorda võib olla ka väga raske, kui ta tajub pidevalt endal lähedaste murelikku ja kahtlustavat pilku, et ega ometi jälle...

Turvatunne esikohale

Inimestel on kahtlusi: kui julgeda enda suhtemuredega kellegi poole pöörduda, kas asjad mitte hullemaks ei lähe, veel rohkem haiget ei saa? Et seda vältida, on alustuseks mõistlik natuke eeltööd teha. Internet on siin abiks – kui suhtenõustajaks võib end nimetada igaüks, kel vaid kuraasi on, siis näiteks pereterapeudiks suvaline inimene end tituleerida ei tohi, see eeldab spetsiaalse viieaastase väljaõppe läbimist ja paariteraapiat õpitakse veel eraldi lisaks. Üldse tasub selgeks teha võimaliku aitaja taust ja tööviis – kas ta just teie soovi järgi ikka aidata saab. Kui oodatakse abi probleemsete käitumismustrite muutmisel ja selle asemel saadakse kuulda, et minge parem kohe lahku, sest üks on sinine auraga jumalanna ja teisel kristallide järgi triibulise jäära karma, siis ollakse küllap pettunud ja öeldakse, et... kõik psühhoterapeudid on nõmedad.

Üks kliendi ootus, mida ükski n-ö viisakas psühhoterapeut ega psühholoog aga ei täida,  on soov saada see üks ja konkreetne nõuanne. Kas pean lahku minema? Millal? Kas pean valima selle mehe või tolle naise? Mitu last meie peresse sobiks? Vaid siis, kui peres on vägivalda või kui lastel on tekkinud paarisuhtest tingitud probleemide tõttu juba omaette terviseprobleemid – siis on terapeut konkreetne. Sest enne, kui pole turvatunnet, eriti kõige nõrgematel, ei saa tegeleda peenemate emotsionaalsete mõlgutustega.