Eesti abieluvaraleping on postnup'i moodi

Abieluvaralepingu peamiseks sisuks on varasuhte valimine, kuid kokku saab leppida ka teatud muudes eritingimustes. Lepingu saab sõlmida enne abielu sõlmimist või abielu kestel ning üksnes notari juures isiklikult kohal viibides.

Meie praktikas rohkem levinud abieluvaraleping ongi veidi postnup'i moodi. Saksamaal on sellised üsna puhtal kujul olemas – nn lahutusleping, kus jagatakse vara, vajadusel lepitakse kokku enda ja laste elatises ja selles, kelle juurde lapsed elama jäävad.

Valida saab kolme varasuhte vahel

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse kohaselt on abikaasadel võimalik valida kolme erineva varasuhte vahel: varaühisus, varalahusus või vara juurdekasvu tasaarvestus.

Uue seaduse kohaselt on abiellujatel küll võimalus varasuhte osas otsus teha juba abiellumisavaldusega, kuid tavapäraselt ei soovi noorpaar abielu sõlmides varasuhete üle põhjalikult järele mõelda – teineteist usaldatakse täielikult või ei ole selleks pulmasaginas lihtsalt mahti. Seetõttu sõlmitakse enamik abieluvaralepinguid abielu kestel ja seoses sellega, et abikaasade vahel on tekkimas varaga seotud eriarvamused.

Kuna enamik abielupaare elavad varaühisuses, on abieluvaralepingute sisuks kõige sagedamini varalahususe kokkulepe - kokkulepe selle kohta, et edaspidi kuulub omandatav vara kummagi abikaasa lahusvara hulka. Samuti jagatakse siis enamasti juba omandatud ühisvara.

Kui abikaasade vahel on tekkinud suuremad lahkhelid ja kokkulepet vara jagamiseks ei saavutata, on võimalik ühisvara jagada üksnes kohtu kaudu.

Ka vähese vara puhul võib vaidlus kujuneda keerukaks

Ameerika filmidest võib olla jäänud mulje, et abieluvaralepingu sõlmivad üksnes abikaasad, kelle vara väärtus on suur. Samas ei peegelda see arusaam päris õigesti meie tegelikkust. Ka juhul, kui vara ei ole palju, võib vaidluse lahendamine osutuda keerukaks, kuna abikaasadel on väiksemad võimalused õiglaseks jagamiseks. Näiteks abielu lahutamise puhul ei ole «korter auto vastu» enamasti võrdne ega mõistlik lahendus, kuid korteri eest teisele poolele hüvitise maksmine ei ole sageli võimalik.

Ainus võimalus on sellisel juhul sageli hoole ja armastusega loodud kodu müümine ja kahe odavama elamispinna soetamine või üürimine. Seega on ka abikaasadel, kel veel palju vara ei ole, mõistlik probleeme ennetada, abieluvaralepingu võimalusi kaaluda ja ühised seisukohad läbi arutada ja formuleerida siis, kui erimeelsused veel tekkinud ei ole.

Varasuhte valikul aitab «ühine eluplaan»

Varasuhte valiku tagajärgede ja abieluvaralepingu võimaluste kaalumisel on oluline eelkõige abikaasade «ühine eluplaan» – kas ja millal planeeritakse peret ning kas see saab olema väiksem või suurem, kui kaua soovib või saab ema (või isa) lastega kodus olla, millised on abikaasade töökohad ja haridus ning varanduslik olukord abielu sõlmides ja kas nad tegutsevad ettevõtluses ning kui suuri riske armastavad võtta. Nendest asjaoludest võib abielu kestel oleneda abikaasade varaline seisund ja mõlema huvide kaitse ning neid teades oskab ka notar abikaasasid paremini nõustada.

Alates 1. juulist saab abielu sõlmimist kinnitada ka notar. Üheks kaalukeeleks notarile selle pädevuse andmisel oligi varasuhete keerukus ja abiellujate põhjalikum nõustamine juba abielu sõlmides.

Sageli ei ole siinjuures niivõrd oluline abikaasade vastandamine, mis võib tunduda usaldamatuse õhutamisena, vaid noorpaari teavitamine sellest, et abiellu astudes muutub oluliselt ka nende varaline staatus ja suureneb vastastikune sõltuvus. Nõustamise ja info puudulikkuse tulemuseks on sageli see, et alles vara kogunedes ja erimeelsuste tekkides avastatakse, et teisel poolel on varale soovitust suuremad õigused.

Statistikat

Allikad: abieluvaralepingute arv – Notarite Koda; abielud ja lahutused – Statistikaamet.
Selgituseks: abieluvaralepingud on sageli sõlmitud hiljem, abielu ajal, seega tabelis antud andmed ei ole omavahel otseses seoses.

Varasuhte liik jagunes 3. kvartalis järgmiselt: varalahusus valiti 325 korral, vara juurdekasvu tasaarvestus 186 ning muud kokkulepped 141 korral.

Kommentaare

Maido (üle kahe aasta abielus): Ei ole tegelikult kordagi mõelnud sellele, et oleks vaja mingit lepingut. Me oleme mõlemad töötavad inimesed ja üles kasvanud selle loogika järgi, et mõlemal on oma, igaüks hoolitseb oma asjade eest ise.

Lisaks on ühisvara (näiteks see, mis on lapsega seotud), seega on, millest lähtuda, kui peaks kunagi tüli majja tulema. Leping on vajalik siis, kui näiteks mina oleksin miljonär ega taha, et naine kogu vara käest ära võtab, kui ta peaks pahatahtlik olema ja ühel hetkel ära jooksma. Aga kui pole midagi ära võtta, pole ka lepingut vaja.

Vaata lisaks:

• Varasuhete kohta - http://www.notar.ee/21668
• Abieluvaralepingust - http://notar.ee/21715
• Abieluvararegistrist - http://www.just.ee/5151