Mul on väga hea töökoht ja väga hea haridus. Teenin keskmisel kuul üle kahe keskmise kuupalga, aga raha on ikka vahel otsas. Seekord juhtus veel nii, et olin aastaalguse reisil Pariisi natuke üle pingutanud ja nagu tellitult jäi samal ajal ühe projekti eest oodatud töötasu hiljaks. Niisiis avastasingi pühapäeva õhtul, et eesootavaks nädalaks on arvel ainult kuuskümmend eurot, kirjutab lugeja Regina.
Hakkan mõne aasta pärast kolmkümmend saama ja mäletan väga hästi oma lapsepõlve üheksakümnendatel, kui mitte kellelgi mitte midagi ei olnud. See on ilmselt põhjus, miks minu jaoks on raha väga oluline. Mulle meeldib raha. Ma näen väga palju vaeva, et raha teenida, ja kui mul on arvel ainult kuuskümmend eurot, tunnen ennast nagu see kodutu Maxima taga.
Vähemalt on üür ja õppelaen ilusti makstud, lohutan ennast, ja loodan, et edasi lükatud telefoniarve selle nädalakese kannatab.
Ostan apteegist köharohtu ja toidupoest mune-peekonit-ube, tampoone, kohvikapsleid ja veel nipet-nipet näpet. Kokku kulub umbes kakskümmend eurot, aga vähemalt külmkapp ei paista enam läbi. Kodus jäävad silma reisilt toodud kingad ja nahktagi, kerge kahetsus poeb hinge. Siis aga vaatan akna taha, kus on külm ja kole ning otsustan, et reisimist ei tohi mitte kunagi kahetseda. Kogemused maksavad rohkem kui kana ja tampoonid.
Esmaspäeval vaatan koosolekule minnes kontojääki ja see on üle öö märkimisväärselt kahanenud. Teen lõunakohtumisel näo, et ei taha üldse süüa ja tellin endale cappuccino. Restoranist lahkudes maksan oma kohvi eest peaaegu kolm eurot ja igatsen neid kolleege, kes mulle tavaliselt välja teevad. Šovinismil on tänapäeva maailmas kindel koht ja see koht on täpselt nädal enne palgapäeva, kui mul pole midagi selle vastu, et mindki krevetipasta ja juustukook tabab.
Kodus login internetipanka sisse ja avastan, et üleöö on maha läinud Netflixi tasu 10.75, digilehtede arve 3.99 ja Spotify premiumi igakuine makse 6.99 eurot. See tähendab, et arvatud neljakümne euro asemel on mul alles natuke üle viieteistkümne. Panen ühe paari Pariisi kingadest osta.ee oksjonile paariks päevaks müüki, kana ahju ja proovin Netflixist midagi vaatamiseks leida, kuid lõpuks loobun.
Kana kui vaesuslinnu rolli oma elus peaksin natuke seletama. Kui mul raha ei ole, söön ma kana, kui ma kana söön, tuleb kohe raha meelde. Pühapäeval panin korvi paki kanakoibadega, see maksis umbes kaks eurot. Kuna ma elan üksi, söön seda ühte pakki kolm korda, pühapäeval läks ahju üks kints, esmaspäeval teine ning kaks koiba jäid külmikusse oma aega ootama. Ülikooli ajal olin ma ise ka kana nägu, sest rääkige te oma säästuhakklihadest mida tahate, kanast vaesed üle ei saa.
Teisipäev on minu nädala kõige kibedamaid tööpäevi, söön kodus kana ja köharohtu. Õhtuks leian ka purgi valgeid ube, millest teen Nigella retsepti järgi oaputru, öösel söön arvuti taga mõned porgandid. Sisimas kirun ennast, et veel ei ole ma vaadanud üldse Netflixy, kuulanud Spotifyd ega lugenud tasulisi digilehti. Vähemalt on see üle pika aja üks mu edukamaid dieete. Klikin maniakaalselt osta.ee lehel värskendust, aga mitte keegi ei tee mu kingadele pakkumist.
Kolmapäeval keelatakse mu telefonil väljahelistamine. Käin poes ja olen seal kõige peale vihane. Ma vihkan sind, lõhefilee! Ole vait, punane vein! Maksan viieka sepiku, allahinnatud pasteedi, kanakintsude, Fairy ja Leedus toodetud kodujuustu eest. Kodujuust on nii vesine, et tuju läheb veel halvemaks. Teen keskööni kodus tööd ja siis tuleb selline magusaisu, et söön ära pool kunagi kingitud kanepiküpsisest. Olemine paraneb märkimisväärselt.
Neljapäeval pole ma veel päris kaineks saanud, kui algab tampoonide ja müntide jah. Otsin välja kõik oma käekotid ja üleriided ning tühjendan kõik nende taskud. Lauale ilmuvad mõned välismaa mündid, üks kondoom ning liivased kurgukommid. Päevad lõppevad õnneks nagunii ära, aga tuju on kohutav. Raha on nii vähe! Igatsen India toidu läbimõeldud vürtse ja värske salati krõmpsu. Tahaks kuskile helistada, ükskõik, kuhu. Tahaks midagi osta, ükskõik, mida. Raamatuid ja riideid, kalleid kokteile või kasvõi tolmuimejakotte.
Osta.ee-s saab õhtul mu oksjon läbi ja keegi ongi pakkumise teinud! Huilgan rõõmust, aga siis teeb ostja mulle deposiitmakse. Kurat! See tähendab, et raha jõuab minuni alles pärast seda, kui tema kauba pakiautomaadist ära suvatseb tulla! Söön natuke kana ja sepikut.
Reedel lähen otsustavalt poodi, et oma viimased kuus eurot laiaks lüüa. Kõnnin kanast mööda ja ostan odavat hakkliha, sest kodus peaks olema täisteranuudleid. Koduteel kaalun emale valetamist, et mu pangakaart on kadunud, äkki ta saaks natuke laenata, kuni esmaspäeval uue saan. Ema muidugi teab, et ma teenin temast palju rohkem ja laseks mul netipangas talle kõigepealt ülekanne teha. Räägin hoopis vanale sõbrannale ausalt oma olukorrast ja palun kakskümmend eurot laenu, aga selgub, et temal on ka näpud põhjas. Selleks ta polegi siis terve nädala helistanud.
Laupäeval saab tee otsa. Piima enam ei ole, mune ei ole, suitsu ei ole. Vetsupaberit on ainult natuke. Vaatan internetis kiirlaenude kodulehekülgi, aga suudan ikkagi vastu panna. Kui tahad kodulaenu, siis ära tegele kahtlaste krediidifirmadega. Leian sügavkülmast ühe üllatusliku kanakintsu, topin selle ahju, aga viskan siis kohe minema. Lihtsalt ei suuda enam. Panen selga oma uue nahktagi ja sõidan tasuta bussiga hoopis linna.
Nutt on kurgus, nii kahju hakkab endast. Üldse pole raha! No mis elu see on! Ostan sentide eest pudeli odavat mullivett ja kõnnin ringi. Õhtuks kutsutakse mind tuttavate juurde dinnerile. Lähen jala kohale ja valetan, et külakostiks toodud vein ununes Uberisse. Endal kihvatab sees, sest tahaks hirmsast Uberiga sõita, ükskõik kuhu. Soovitavalt muidugi poodidesse.
Pühapäeval jõuab kohale üks ülekanne, mille olin juba ära unustanud. Esmaspäeval saan palka ja ei märka isegi, et Osta.ee raha on samuti kohale jõudnud. Elu jätkub, aga endal on tunne, nagu ma oleks jälle oma kohutava lapsepõlve läbi elanud. Ostan kodutule paki suitsu ja annetan natuke raha SOS Lastekülale. Ning siis sõidan šoppama.