Me haigutame siis, kui oleme väsinud või kui meil on igav, aga miks me haigutame vahel ka siis, kui meie kõrval olev inimene haigutab?
Miks on haigutamine «nakkav»?
5. mai 2016, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nakkav» haigutamine on psühholoogiline käitumine ja kui sinagi oled kaaslaste eeskujul haigutama hakanud, siis sellel on oma põhjus. Psühholoog Niels Eék selgitas, et haigutamine jaguneb kahte kategooriasse: spontaanne ja «nakkav», kirjutab Good Housekeeping.
Spontaanne haigutamine esineb siis, kui oled väsinud ja su keha vajab rohkem hapnikku. «Tänu haigutamisele jõuab vereringesse rohkem hapnikku,» selgitas psühholoog. «Hiljuti tehtud uurimus näitas, et haigutamine jahutab aju, seega sellisel puhul pole sugugi tegemist «nakkava» haigutamisega.»
Miks me aga haigutame siis, kui meie ümber olevad inimesed haigutavad? Eéki sõnul on üks teooria see, et «nakkav» haigutamine on alateadlik käitumine, mida me teeme vaid sellepärast, et kõik teised teevad seda. Samuti võib see olla õpitud käitumine, mis on meiega kaasas juba lapsepõlvest.
Dr Mark Silvert lisas, et «nakkav» haigutamine võib näidata ka empaatiat. Nmelt on teadlased märganud, et neid inimesi, kes on suhtlemisprobleemid – näiteks autiste – ei mõjuta üldse see, kui nende lähedal olevad inimesed haigutavad. Seega võib väita, et mida suurem on inimese empaatiavõime, seda rohkem võib teiste haigutamine teda mõjutada.