Siiamaani olen hakkama saanud ilma lasteta. Mitte et lapsed mulle ei meeldiks, aga nad lihtsalt pole olnud osa minu elust. Ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, see lihtsalt on. Pealegi on nende planeerimine keeruline, see kas lihstalt juhtub või siis ei juhtugi.
Eelmisel nädalal lugesin Postimehest, et peamiseks motivaatoriks juurdekasvu loomisel on hea palk, seda isegi vastasid üle poole küsitletutest. Seejärel olid pingereas armastus, kodu, mitte midagi ja sotsiaalsed garantiid. Sellest lähtudes tundub, justkui on lapse saamine puhtalt majanduslik küsimus. Samas ka ju täiesti õige – pole mõtet üheksa kuu pärast kohalikus asulas beebibuumi tekitada, kui lapse üleskasvatamiseks raha ei ole. Kindlasti saavad lapsed ikka kuidagimoodi üles kasvatatud, kuid asjaolu, et see ei olegi esmajärjekorras tingitud armastusest, on ikka väga veider. Mis mõttes? Mul pole raha, on armastus, aga lapsi ma siiski ei tee? Samas, kui raha on, armastust ei ole, siis marss kõik iivet tõstma, sest eestlaste rahvaarv väheneb iga hetkega ja aeg jookseb! Kiirustagem, seltsimehed!
Minu jaoks oli väga põnev uuringu tulemustes asjaolu, et armastus kui motivatoor lapse saamiseks oli natuke tähtsam kodu olemasolu tähtsusest. Armastus on, tahe lapsi saada ka on – seejärel, kui palk on okei, on vaja kodu. Kodu, kus kasvatada lapsi ja nendega tegeleda. Inimesed elavad ka vanemate juures, sest kõigil on raske, kui pole raha oma elamispinna jaoks. Inimeste nõudlikkus kodu suhtes on erinev, kuid igatahes on vaja pinda, kus uut elu alustada ja last kasvatada. Kui vallalised saavad mõnda aega hakkama kas või sõbra juures elades, siis lapsevanem seda väga tõenäoliselt ei teeks, juhul kui pole hädaolukord või muu ettenägematu sündmus.
Teeme lapsed niisama nalja pärast, sest teistel on?
Mind ausalt öeldes hämmastas väga tulemus, et armastus kui motivaator lapse saamiseks edestas vaid mõneprotsendiliselt seda, et motivatsioon juurdekasvu loomiseks puudub täesti. Tegutseda puhtalt selle ajel, et «aga teised ka ju teevad, neil on juba ammu lapsed» on vale. Igaüks on eraldiseisev inimene, kelle vajadused ja nägemus ümberringi toimuvast on omanäoline. Minul näiteks ei ole hetkel mingit motivatsiooni pere luua, sest ma praegusel hetkel ei pea seda prioriteediks. Seda, et tulevikus asjaolud muutuvad ja räägin teist juttu, ei saa välistada. Tuleb, siis tuleb, kui ei tule, siis see pole mingi maailmalõpp. Elada oma elu tuleb meil endil, mitte lasta teistel oma elu dikteerida ja juhatada, targutada kõrvalt, ja seletada. See on tüütu, igav, primitiivne ja minu jaoks võõras. Üks lähedane 50+ vanuses sõber, kes hetkel on juba vanaisa, ütles, et kui ta oleks tänapäeva noor, siis ta ei teekski endale lapsi.
Suuremad sotsiaalsed toetused olid kõige väiksema protsendiga motivaatorid laste saamiseks. Ilmselt on tegemist nendega, kes plaanivad suurpere loomist, kus naine toob nagu konveierliin lapsi ilmale, mees hoolitseb selle eest, et tema naise emapuhkus kestaks järgmised kümme aastat. Nii võib ka juhtuda, kuid see pole märkimisväärne hulk inimesi, kellel on eesmärk omaette olla kodus ja kasvatada koguaeg erinevas vanuses lapsi üheaegselt.
Motivatsioon laste saamisel on individuaalne. Tean inimesi, kes armastavad lapsi, ja neid, kellele lihtsalt lapsed ei meeldi, veel vähem tahavad nad neid ise teha. Motivatsioon kas on või ei ole, aga igatahes tuleb see seestpoolt ega ole (või ei tohiks olla) väljaspoolt mõjutatav. Igaühel on oma elu, mille ainuvalitseja on inimene ise, on see siis lastega või lasteta, mõlemal juhul on tal õigus.