Loe katkendit Heli Künnapase kuuendast romaanist «Ütlemata sõnad»! Heli sõnul on tegemist küll nime järgi noorteromaaniga, kuid seda loevad suurima heameelega ka täiskasvanud. «Räägin ekslemisest armastuse ja sõpruse piiril, eneseotsimisest ja -leidmisest jne,» ütleb Heli.
«Adelina! Adelina!» kõlavad üle koridori poisi hüüded.
«Jäta mind rahule,» nähvab tüdruk tagasi vaatamata üle õla ja kõnnib seljale langevate tumedate juuste lehvides kooli välisuksest välja. Joel jõuab ukseni siis, kui see tüdruku järel sulgub. Poiss jääb hetkeks ukse taha seisma ja näib segaduses olevat. Ta tõmbab nõutult käega läbi oma lühikeste heledate veidi lokkis juuste ja saadab hetke pilguga eemalduvat Adelinat. Tüdruk ei vaata kordagi tagasi ja nii pöörab ka Joel otsa ringi ning läheb hoogsal sammul riietehoidu viivast trepist alla.
«Uskumatu, kuidas nad ikka viitsivad!» vangutab Katrin mu kõrval hoogsalt pead, nii et tema leekivalt punased pikad juuksed lainetavad õlgadel ja seljal kui tigedad tulevihud.
Istume kooli peauksest üles viiva trepi kõige kõrgemal astmel. Aastate jooksul oleme selgeks saanud, et see on vahetunni veetmiseks parim koht – peatrepil istudes nägime kõike koolis toimuvat, kuid samal ajal ei jäänud kellelegi ette. Vähemalt mitte nii kaua, kuni mõni õpetaja jälle tuli ja ütles, et peatrepp tuleb vabaks teha, sest sealt ei pääse enam läbi. Hetkel on aga trepp täiesti õpilaste valduses ja nii saimegi koos Katrini ja teiste pealtvaatajatega osa Joeli ja Adelina järjekordsest stseenist. Keegi polnud muidugi üllatunud, sest kord nädalas tegid nad ikka teistele tasuta teatrit.
«Nad on teineteist väärt,» vastan ja tõmban käega üle püksisääre, et sealt mõned vaevunähtavad ebemed maha pühkida.
Joel ei vaadanud peale Adelinale järgi jooksmist kordagi üles, kuigi ta pidi teadma, et trepp ja teise korruse koridor on rahvast täis ja kõik saavad sellest osa. Kas teda enam ei huvitagi või tõmbavad nad endale meelega tähelepanu? Ma pole sellisest käitumisest kunagi aru saanud. Tean, et mina sureks, kui peaks sellise avaliku tähelepanu alla sattuma.
«Ega neile kummalegi poleks tõesti siin paremat kaaslast,» noogutab Katrin nõustuvalt kaasa ja lükkab oma pika kaela õieli, justkui võiks riietehoidu viiva trepi peal veel tagaräägitavat Joeli näha. Poiss on aga ammu silmapiirilt kadunud. Pettunult ohkab Katrin korra ja sirutab oma saledad pikad jalad minu omade kõrval välja. Katrin on minust poole pea jagu pikem, nii on ka ta jalad pikemad. Mõnusamaks olemiseks tahaks ta oma jalad minu omadest ühe astmevahe võrra allapoole lükata, kuid see trepiaste on juba hõivatud. Nii jääbki ta kuidagi naljakalt kõverdatud jalgadega välisuksest välja vaatama, leegitsevpunane tukk sügavalt silmile langemas.
«Arvad?»
«Loomulikult. No vaata neid. Eriti Joeli – kui hästi ta laulab ja kitarri mängib... Ja need põselohud... Ma ei tea ühtegi tüdrukut meie koolis, kes temasse armunud poleks.»
«Tõsiselt?» pööritan sõbranna poole silmi ja kortsutan uskumatult kulmu. »No praegu siis leidsid ühe. Mina küll ei tea ühtegi põhjust, miks ma peaks õhkama mingi kuti järele lihtsalt sellepärast, et ta laulda ja kitarri mängida oskab. Veel vähem sellepärast, et ta põsed tõmbavad naeratades rohkem kokku kui teistel.»
«Mis asja?» kingib Katrin mulle kummalise silmipööritava altkulmu pilgu, nagu oleksin just öelnud midagi väga tobedat.
«Mis need põselohud siis muud on, kui et põsed tõmbavad imelikult rohkem auku, kui teistel. Ma nägin ükskord mingit filmi, kus üks tegelane pidi oma põselohkudega naisi murdma. Nii hoidis näitleja endal vägisi suuri põselohke. Selleks pidi ta rääkides kogu aeg põsed imelikult sisse tõmbama. Huh, see oli väääga veider vaatepilt.»
«Ise sa oled veider!» pahvatab Katrin naerma, nii et ta punased juuksed rappuvad kaasa. «Sellepärast ongi armas, kui poisil on endal põselohud, nii et ta ei pea kogu aeg midagi sisse tõmbama,» seletab ta vaikselt. «No ja Joelil on päris... Päris... Täitsa päris põselohud.»
«Tead, ma ei usu ise ka, et ma sinuga siin mingi poisi põselohkude üle arutlen. Juba see on väga veider,» raputan pead ja vaatan hetke teisi trepil istuvaid koolikaaslasi. Otse meie ees on põhikooli klassi tüdrukud, kes istuvad peadpidi telefonis ja itsitavad aeg-ajalt. Neist vasakul istuvad kolm 10.b klassi poissi ja nende ees seisab neljas, kes kõva häälega selgitab ühe rulatriki tehnikat. Allpool on veel mitu punti nii meie enda kui ka paralleelklassidest.
Äkitselt torkab Katrin mind sõrmega ribidesse ja näitab salaja välisukse poole – Joel ja veel paar poissi on joped selga pannud ja lähevad uksest välja. Nende eemalduvaid selgi vaadates jõuab mulle kohale:
«Ei või olla,» pahvatan. «Sina ka? Tegelikult?» Katrini põsed muutuvad punaseks, nii et järelikult on mul õigus. «Kuidas ma sellest siiani polnud aru saanud?» ahastan teatraalselt.
«Maria, tasa!» käsutab ta ehmunult ringi vaadates, nagu oleks mõni riiklik saladus välja tulnud. Vaatan samuti ringi – põhikooli tüdrukud itsitavad jätkuvalt telefonis nähtu üle, rulapoisid on samuti omas maailmas ning tundub, et minu suur avastus ei huvita mitte kedagi teist siin trepilviibijatest. «Noh... jah...» sosistab Katrin mulle kõrva, ise häbelikult silmi pika leegitseva tuka alla peites.
«Mina igatahes Joeli kummardajate hulka ei kuulu,» kinnitan enesekindlalt naeratades. Katrini jaoks ütlen sedagi vist liiga valjult, sest ta vaatab jätkuvalt ettevaatlikult ringi, justkui kontrollides, kas keegi meid kuuleb. «Teineteise väärimisega mõtlesin mina pigem seda, et mitte keegi teine peale nende ei suuda nii palju kakelda ja siis ikka veel koos olla.»
Joeli ja Adelina tülid on tavaliselt kõigile teada, sest nad ei vali absoluutselt, kus või millal kakelda. Seega on nad kooli kõige tuntum tülitsev paar. Ma pole siiani kunagi mõistnud, mille pärast nad vaidlevad, sest olen osa saanud vaid sellistest sõnavahetustest, kus kinnitatakse teineteisele, et «Sa oled nõme!» – «Sina oled veel nõmedam!» –, ja seda mitmes eri versioonis. Ehk mitte sõnagi probleemist, mille üle vaieldakse. Samas on nad juba aastaid koos... ja nagu näha, siis niipea see veel ei muutu. Äkki nad karjuvad ennast teiste ees tühjaks ja siis arutavad oma päris probleeme siiski kusagil rahus ja vaikuses omavahel? See aga pole enam tõesti minu asi. Kuna nad mõlemad käivad kaheteistkümnendas ja sel aastal lõpetavad kooli, siis lõppevad need etendused kevadel niikuinii.
«Nad ei saa ju lahku minna, sest kedagi paremat neile pole. Homme hommikuks on nad jälle leppinud, usud?» naeratab Katrin kavalalt ja keerutab sõrme otsas üht leekivpunast juuksesalku.
«Kas sa kardad või loodad, et see nii on?» müksan sõbrannat norivalt küünarnukiga.
«Ah, ära hakka pihta. Nagu minul või kellel iganes lootustki oleks... Ma toetun oma eelnevatele vaatlustulemustele.»
«Ei ole võimalik, sa oled neid juba pikemat aega jälginud?» ei usu ma taaskord oma kõrvu.
«Kuule, see ei ole väga raske, kui nad kogu info igast oma liigutusest kõigile kättesaadavaks teevad. See, mis koolis jääb nägemata, pannakse mõne hetke pärast Facebooki üles ja sealt saab ikka lugeda,» vehib Katrin oma telefoniga mu nina all.
Raputan vaid naeratades pead. Kuna mul pole vastupidist infot ega mingeid isiklikke vaatlustulemusi, siis pole ka põhjust vastu vaielda.
Kell heliseb. Üksteise järel tõusevad trepi vallutanud õpilased püsti ja liiguvad sagides mitmesse erinevasse suunda. Suundume Katriniga teisele korrusele viiva trepi poole. Trügin rahvamassis sõbrannale järele, vaatan vastutulevaid ning mu kõrval kõndivaid nägusid ning pean tunnistama, et Katrinil on õigus – Joel ja Adelina on tõesti teineteist väärt. Pole kahtlust, et Adelina on kooli kõige ilusam tüdruk. Vähemalt nii palju, kui mina sellest ilu teemast üldse tean. Slaavi verega on ta kaasa saanud veidi tõmmuma naha ning tumedad pikad juuksed, mida on lihtne kadestada. Tegelikult on mul endal peaaegu sama tumedad üle õlgade ulatuvad juuksed, aga mina näen nendega välja tavaline. Adelina võlu ei peitu kindlasti vaid tema juustes. Temas on see... midagi... Mingi särtsakus, mis koondab inimesed tema ümber. Tundub, et kõik soovivad mingil põhjusel tema sõbrad olla. Adelina ümber tiirleb pidevalt nii tüdrukutest kui ka poistest koosnev seltskond. Neli-viis tüdrukut on tema põhiline kamp, kelleta Adelinat enamasti ei näe. Nemad on kaasõpilaste seas saanud hüüdnime Adelina tibid. Alati on kaugelt kuulda, kui Adelina oma saatjatega läheneb, sest neid saadab valjuhäälne jutuvada ja naer.
Oma hüüdnime Drama Queen on ta muidugi auga välja teeninud, sest Joeliga esitatavad iganädalased etendused on vaid üks osa tema viisist massidele oma olemasolu meelde tuletada.
«Mis sa käisid hommikul vanaema riidekapis vargil vä?» on vaid üks hävitavatest lausetest, mille ta koos oma tibide kambaga mööda koolimaja koridori käies võib täiesti suvaliselt kellelegi visata. Olen seda korduvalt näinud. Adelina sõjakusest on liikvel palju kuulujutte. Räägitakse, et kes iganes Adelinale ette jääb, sellega lahendatakse probleemid ikka nii avalikult, kui vähegi võimalik. Kui Adelina ka mõnikord hiljem teada saab, et ründas vale inimest, siis ega see teda enam ei puuduta. Olen isegi näinud, kuidas ta koolimajas keset koridori mõne tüdruku peale karjub. Jah, särtsu ja keevalisust sellel tüdrukul jätkub! Sellest kõigest piisab, et Adelinast piisavalt eemale hoida. Ilmselt alateadlik hirm Adelina ees on minu jaoks üks kindel põhjus, miks ma Joeli kui koolikaaslase peale pole eriti mõelnud ja tean teda vaid laval nähtu järgi.
Enda esitlemisega ei jää Joel oma armastatud tüdrukule alla. Tal küll tõesti ka on, mida näidata, sest nii hästi laulda ja kitarri mängida ei oska koolis mitte keegi. Mõned aastad tagasi pani ta sõpradega kokku koolibändi Leeguan, mille solist on ta siiani. Joel pole oma oskuste eksponeerimisega ka kitsi ning esineb peaaegu igal kooli üritusel, kas siis bändiga või üksi oma kitarriga. Teadsin juba varem, et paljud tüdrukud vaatasid teda unistaval pilgul, kuid mitte seda, et ka Katrin nende imetlejate hulka kuulub. Joelile läheneda ei julgenud aga keegi. Hoiatusest »Drama Queen tuleb» piisas, et Joeli ümbruses õhk puhtaks lüüa.
Ma ei kujuta ette, mis saaks, kui need kaks peaks ikkagi kunagi lahku minema. Sellest tuleb vist kogu kooli puudutav sõda... Õnneks või kahjuks see tegelikult mind ei puuduta, sest mina olen kõige tavalisem kuueteistaastane tüdruk, kes ajab taga keskmise gümnasisti unistust tulevasest kõrgharidusest ja heapalgalisest töökohast. Adelina ja Joel on täiesti teine klass. Nemad paistavad mõlemad massist välja ja on kuidagi erilised. Seetõttu on nende ümber ka pidevalt rahvast.
Kõik see, mida mina kunagi nautida ei suudaks. Mulle piisab Katrinist. Meie ümber ei kiha inimestest. Eriti mitte nüüd, kui kümnendas klassis on vaid mõned õpilased meie eelmisest klassist. Näiteks Maris ja Eleriin. Paljud läksid Pärnu teistesse koolidesse või hoopis Tallinnasse. Meile aga tuli juurde uusi õpilasi igasugustest maakoolidest. Kuigi oleme juba üle kuu aja koos koolis käinud, siis enamikku ma neist ikkagi ei tunne. Ja vahet polegi, sest ega meid ei seo miski muu peale selle, et käime ühes klassis.
Katrinit pean ma oma parimaks sõbrannaks. Seega ei liigu ma koolimajas mingite suurte nähtavate rahvamassidega koos, vaid püsin Katrini juures. Nii ongi mul rohkem aega jälgida, mis kooli peal toimub. Kuulda ja näha seda, mida koolikaaslased avalikult näitavad.
Ei, see ei tähenda, et ma oleks otsinud koolikaaslaste kohta soppa või oma nina kõigi asjadesse pistnud. Olen lihtsalt tihtilugu vaikselt ja jälgin, mis toimub, sest mul pole midagi paremat teha sel ajal.
«Mis uss teda jälle täna hammustas?» pöörab meie ees istuv Tanel ennast korra minu ja Katrini poole.
«Siin pole enam jutt ussist. Pigem on tegu maoga,» nähvab ta pinginaaber Urmas. Seejärel pööravad poisid ennast kiirelt jälle näoga õiges suunas, et mitte õpetaja tähelepanu alla sattuda.
Range, kergelt punaka lõuani ulatuva paažisoenguga Liilia Metsis õpetab meie koolis matemaatikat teist aastat. Ta on umbes kolmekümneaastane, kuid saleda hästi hoolitsetud keha ning moekate riietega näeb ta välja pigem nagu lõpuklasside õpilane. Meie klassil oli siiani üks teine õpetaja, kuid sel aastal tehti millegipärast vahetus. Selle ümber keerlevad kummalised kuulujutud, aga ega ma tegelikult sellest midagi täpsemat ei tea.
Tanel ja Urmas tulid mõlemad meile sel aastal ühest maakoolist ja seega võiks olla mõistetav, et nad ei suuda õpetaja Metsise tempoga kaasa minna. Asi on aga selles, et meie ka ei suuda. Linnakooli õpilastena on meile aastaid räägitud, et meie õppimise tempo on teine kui maakoolides ja meid ootab ees helgem tulevik. Aga praegu jääme ka meie õpetaja Metsise tempole alla. Mina ja Katrin vähemalt küll. Mul pole kunagi matemaatikaga probleeme olnud... või noh, tegelikult pole mul kunagi mitte ühegi ainega probleeme olnud. Praegu aga ilutseb esimese veerandi lõpuks mul matemaatikas mitu nelja ja isegi kolm.
«Metsis ei saa ise ka aru, mida ta meilt nõuab,» toriseb Katrin mu kõrval.
«Tanel, tule tahvli ette,» teatab õpetaja Metsise nõudlik hääl, et Tanel jäi oma lühikese keerutamisega siiski vahele. «Lahenda meile järgmine ülesanne!»
Tunni lõpuni püüan eelmisi ülesandeid tahvlilt maha kirjutada ja samal ajal jälgin Taneli piinlemist. Ilmselgelt ei oska ta ülesannet, mida õpetaja tal lahendada nõuab. Õpetaja viitab oma hoolitsetud käega vaid neile kohtadele lahenduses, mis on valed, kuid ühegi abistava viitega poissi edasi ei aita. Mul hakkab temast päris kahju. Taneli pruunid veidi pikemad juuksed vajuvad õnnetult kord ühele kord teisele poole, kui poiss mõtlikult oma pead liigutab ja nõutult tahvli ees edasi-tagasi kõnnib.
«Kaks! Istu,» teatab Metsis mõne aja pärast karmilt.
Tanel longib talle omase muretu kõnnakuga oma kohale ja kehitab vaid õlgu. Õpetaja ussitamine ei puutukski nagu temasse.
Õpetaja poolt on see igatahes tark viis oma aine vastu viha tekitada. Kuigi me klassis ei tundnudki veel kõik üksteist, siis matemaatikatunnis sai meist ühtne vandeseltslaslikke pilke vahetav kamp.
«Sa ei anna ikka alla,» naeratan toetavalt Tanelile, kui ta pärast tunde näiteringi klassi ukse tagant matemaatika ülesandeid lahendamas leian.
«Ega jah,» ühmab Tanel tujutult. «Näha on, et Metsisel on kindel plaan mulle selgeks teha, kuidas ma midagi ei oska. Ma ei lase tal seda teha! Ma ei tulnud selleks Pärnusse kooli, et mingi tibiõpetaja mul vaiba jalge alt tõmbaks!»
Noogutan mõistvalt. Midagi muud ma ei oskagi öelda. Näiteringi juhendav huvijuht Martin pole veel tulnud ja klassi uks on kinni. Kougin koolikotist välja raamatu, toetan ennast mõnusalt aknalaua äärele ja kasutan ooteaega lugemiseks.
Pärast näiteringi jalutan Mai tänavat pidi kodu poole. Jalge all sahisevad puulehed lõhnavad mõnusalt. Harjutame näiteringis jõulupeoks etendust. Praegu oleksin justkui ajas tagasi saabunud – jõuludest sügisesse. Kuigi meri on lähedal, puhub vaid õrn jahe tuul. Väga mõnus ilm jalutamiseks. Kell hakkab kuus saama, nii et töölt koju kihutavad inimesed hakkavad tänavatelt kaduma. Pärnus ei saa tegelikult isegi kõige kiiremal kojumineku ajal tipptunnist rääkida, eriti Mai tänava kandis.
Jalgadega lehtedes sahistades tuleb mu silme ette pilt tahvli ees nõutult pead ühele ja teisele poole kallutavast Tanelist. Eelmisel aastal saime alumisel korrusel elava naabritüdruku Triinuga paremini läbi ja ta hoidis mind ikka kuulujuttudega kursis. Mitte et ma väga huvitunud oleks, aga temaga suheldes muud varianti polnud – ta lihtsalt rääkis. Mis lugu selle õpetaja Metsisega oligi? Et naine ajas mingile koolipoisile ligi? Kas see on võimalik? Miks ta oleks pidanud midagi sellist tegema? Mingi jama temaga igatahes oli. Siiani polnud see minu mure, aga nüüd... ma ei teagi... See, mis meil viimase kuu aega on matemaatikatunnis toimunud, ei ole enam õppimine, vaid pidev piikide murdmine. Eks näis, mis sellest saab.
Korteriust avades tean alati, et olen koju jõudnud. Ükskõik, mis päeval on toimunud, siis siin tunnen ennast hoitult ja turvaliselt. Üle kogu korteri kostavad akordionihelid. Ema mängib ise alati kõik lood läbi, enne kui neid oma õpilastele muusikakoolis õpetama hakkab. Isa püüab elutoas telekast uudiseid vaadata. Vennad Martin ja Marek pikutavad diivani ees põrandal ja panevad kahekesi ühte suur puslet kokku. Üks vähestest õndsatest hetkedest, kui neid kaht poissi näeb normaalselt omavahel suhtlemas. Muidu käib ikka üks võitlemine ja tagaajamine, kus keegi kindlasti ühel hetkel haiget saab.
«Pühapäeval lähme vanatädi sünnipäevale, mäletad?» tuletab isa pärast tavapärast tervitamist ja kuidas-su-päev-läks-küsimist meelde.
Kinnitan, et mäletan. Ootan seda juba väga. Siiani nautisin igati kooliskäimist, sest meil oli tõesti mõnus klass, kus kõik said omavahel väga hästi läbi. Kümnendas aga jagati meid tasemete ja kallakute järgi laiali ning lisandusid katsete põhjal sissesaanud maakoolide õpilased, nii et nüüd on üks paras pudru ja kapsad. Katrini, Marise ja Eleriiniga on küll koos vahva, aga midagi on nagu puudu. Nii ongi sugulastega kohtumine sellele imelikule uuele kooliaastale mõnus vaheldus.