Millal saab söömisest haigus?

Unepuuduses ei tasu söögi järele haarata.

FOTO: SCANPIX

Söömisprobleeme ja –häireid esineb kliinilises praktikas üha enam. Söömishäireid esineb naistel märkimisväärselt rohkem kui meestel ning haigusel võib olla hävitavaid tagajärgi. Probleemi tagamaadele heitis valgust Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus praktiseeriv kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus.

Kalaus märkis, et söömishäireid esineb sagedamini noortel naistel. Tavaliselt algavad need hilises nooruki- või varajases täiskasvanueas ning mõjutavad umbes ühte kuni kahte protsenti noortest naistest. Meestel esineb söömishäireid ligi kümme korda vähem (Hoek, 2002).

«Nagu ka mujal, diagnoositakse kõige enam - ligi 50 protsendil patsientidest - mittespetsiifilist söömishäiret, millel puuduvad selgelt vaid ühele söömishäirele iseloomulikud diagnostilised kriteeriumud – subkliinilised juhtumid, segatüüpi juhtumid,» kinnitas kliiniline psühholoog. «Sellele järgneb esinemissageduselt bulimia nervosa, siis anoreksia nervosa ja liigsöömishäire.»

Söömishäirete iseloomustus

Bulimia nervosa ja ülesöömishoogude korral keerlevad Kalause sõnul mõtted sageli söömise ümber, esineb vastupandamatu söömishimu ja võivad tekkida liigsöömishood.

Psühhoterapeut tõi välja mitmed viisid, kuidas söömishäire korral toidu paksuks tegevale toimele vastu püütakse astuda: vahelduvad nälgimisperioodid, oksendamine, dieedi pidamine, lahtistite kasutamine, söögiisu pärssivate vahendite kasutamine, ülemäärane treenimine jms.

«Mainitud käitumised aga tõstavad hõivatust söömisega seotud mõtetest ning säilitavad probleemset söömiskäitumist. Sellise nõiaringi abil söömisprobleemid ja -häired säiluvad,» nentis kliiniline psühholoog.

Anoreksia nervosale on iseloomulik tahtlik kehakaalu alandamine (kehamassiindeks alla 17,5), «paksukstegevate toitude» vältimine ning äärmuslike kehakaalukontrolli meetodite kasutamine:
tahtlikult esilekutsutud oksendamine või kõhulahtisus, ülemäärane kehaline aktiivsus vms.

Söömishäirete riskitegurid

Kalausi väitel pole üht kindlat söömishäiret ennustavat faktorit. Pigem on tegemist erinevate riskifaktorite koosmõjuga.

Buliimia riskifaktorid:

  • Pärilikkus - buliimia kaldub perekonnas korduma.
  • Bioloogilised põhjused - buliimikutel on leitud madalam serotoniinitase (hormoon) ning muutused aju orbitaal-frontaal serotonergilises tsirkulatsioonis (Kaye, 2002).
  • Perekonna mõju - vanemate ülekaal, kriitika kehakaalu, -kuju ja söömise kohta, ülemäärane saavutuste ja välimuse rõhutamine, konfliktid perekonnas ja emotsionaalse läheduse puudumine suurendavad bulimiasse haigestumise riski.
  • Sotsiokultuurilised mõjud - ülisaleda kehakuju propageerimine meedias alates 1970ndatest suurendas plahvatuslikult buliimia levikut.

Anoreksia riskifaktorid:

  • Naissugu - ligi 90 protsenti anorektikutest on naised.
  • Dieedi pidamine - teismelise soovimatus juurde võtta, negatiivne kehaimidž, kehaga rahulolematus ja eriti dieedipidamine suurendavad anoreksiasse haigestumise riski.
  • Perekond ning toitumiprobleemid - anorektikutel on lapsepõlves olnud enam konflikte vanematega söömise teemal, valivat söömist, seedesüsteemi probleeme.
  • Isiksuseomadused - anorektikute hulgas esineb oluliselt sagedamini madalat enesehinnangut, sundmõtteid, perfektsionismi, neurootilisust, kahju vältimise soovi, madalat sotsiaalse toetuse taju; anorektikutel esineb väga sageli ka isiksusehäireid – sagedamini vältivat, sõltuvat, obsessiiv-kompulsiivset, passiiv-agressiivset isiksusehäiret.
  • Atleetlik võistlemine - atleetlik võistlemine suurendab anoreksiasse haigestumise riski, ülemäärase aeroobse tegevusega tegelenuil ja noorukieas väga madala kehakaaluga isikutel on oluliselt enam häirunud söömiskäitumist.
  • Pärilikkus - anorektiku naissugulastel on viis korda suurem risk haigestuda anoreksiasse, ühemunakaksikutel esineb anoreksiat rohkem kui kahemuna kaksikutel.