Pööripäeva toidupopurrii

Britt Rosen
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merrit ja Jaan Kiho oma merevaatega kodu terrassil.
Merrit ja Jaan Kiho oma merevaatega kodu terrassil. Foto: Erakogu

Jaanipühadeks, kui on kõrgeks kasvand rohi ja tantsuplatsil tallatakse hein, katab Kolga-Aabla kodurestorani MerMeri pererahvas Merrit ja Jaan Kiho laua, kus on koht nii kalal, grill-lihal, varajasel kartulil, salatil kui ka maasikatordil. Mõned roogadest kuuluvad nende maja suvehittide hulka, teised on pärit Soome ja Rootsi sõpradelt. 

Ühel hetkel kogunes põhjaranniku ainsa kodurestorani retseptivaramusse nii palju jaani- ja suveroogi, et Merrit ja Jaan Kiho otsustasid kõik need maitsvad toiduideed raamatusse panna. Retsepte jagub seal vanaaegsest seašašlõkist soomepäraste sinepiräimede ja rootslaste rabarberiteni mandlikatte all. Lisaks on paar üles kirjutanud kõiksugused jaanilood, küll sõprade räägitud, küll aasta lühimal ööl ise kogetud seigad, nii et «Jaanitoidud ja -kombed. Eesti, Rootsi ja Soome» sai kokku üks muhe lugemine.

Oma lapsepõlve jaanipühadest mäletab Merrit, et tema peres mindi siis ikka Tartust Pangodi järve äärde isa õe tallu. «Et papsil oli 1939. aasta limusiin Packard, mis legendi järgi olla kuulunud enne sõda Rumeenia kuningale, siis loomulikult sõitsime sellega,» meenutab naine värvikaid lapsepõlve jaanihetki. Autol oli katus alla lastud, seljatugi lillepärgade ja kaskedega ehitud. Ning et sel masinal olid ka lipukeste hoidmise kohad juba sisse ehitatud, siis pistsid tema vanemad ülbelt ja tagajärgedele mõtlemata kummalegi poole pisikesed, tont teab mis ajast pärit sinimustvalged lipukesed. Kas ei pannud keegi neid tähele või lihtsalt ei kaevanud kuhugi edasi, ei oska Merrit arvata. Igatahes ehtisid need keelatud lipud nende pere jaanipäevasõite tädi juurde aastaid.       

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles