Marin mõtiskleb: elu pärast joodikust lahkuminekut (1)

Korrektuur lähedaste seas. Nagu peale iga lahkuminekut, on inimesi, kes valivad teise poole. Seda avastades valasin pisaraid ja olin õnnetu, aga selg sirgu ja edasi, tõelised sõbrad ei kao kuskile ka maailma kõige suurema pasa peale. Samuti sain aru ja panin tulevase elu jaoks kõrva taha, et kui ikka mitu sõpra-tuttavat on hellalt tähelepanu juhtinud, et äkki see mees pole ikka päris õige, tuleks veidi järele mõelda. Nagu vaimse vägivalla puhul ikka, on endal seda mingi ajani keeruline mõista, ajud on nii tümad kohati. Kes tahaks ennast oma kodus üleliigsena tunda? Võltsvabandused? Mõte, et neid ei pea enam kunagi kuulma ega nendega diilima, annavad vahel jõudu. 

Enese leidmise aeg. Kõigepealt peab endaga jälle sõbraks saama. Ei ole mõtet ennast süüdistada, järeldusi võib teha, aga enese peksmine ei tee midagi paremaks. Mind süüdistasid eksmehe vanemad nende poja ära rikkumises, samuti olin see õel kibestunud naine, kes nende silmatera päevapealt välja viskas. Inimlikult püüdsin alguses selgitada, et see ei tulnud kaugeltki mitte üleöö vaid muudmoodi polnud enam võimalik, mees ise ühestki kokkuleppest kinni ei pidanud, samuti ei hakanud ta liigselt jooma minuga koos elades. Küll aga olin mina esimene, keda see häiris ja sellega edasi leppida ei kavatsenud. Halin “mida nüüd sugulased arvavad” oma sisulises mõttetuses ja absurdsuses tõi mind õnneks prantsatusega tagasi maa peale, edaspidi lihtsalt ei võtnud selliseid kõnesid vastu ning ühel ilusal päeval tüdines see perekond lõplikult minu pommitamisest. 

Lõpuks on jälle aega enda jaoks. Võib vaadata voodis oma lemmikseepi, hommikuti vannis käia, rahumeeli nädalate kaupa väljas süüa ja kodus mitte kokata. Kodu püsib korras, ise seda niikuinii eriti sassi ei aja. Ma suutsin asendustegevusi otsides kahjuks ka liiale minna ja oli periood, kui ise jooma hakkasin. Mitte ööpäevaringselt, aga igal õhtul peale tööd jõin ära alguses ühe, hiljem kaks pudelit veini. Vineselt ei mõelnud enamasti kõige sügavamaid mõtteid, samas, kui siis haletsus peale tuli, jätkus pisaraid pikalt. Nutma võis ajada suvaline asi - mõni laul, liiga ilus hetk, kaissupugenud lemmikloom, sõbra telefonikõne, ajalehe hilinemine - mis iganes. Õhtul hilja koju jalutades nutsin, kui nägin suvalistes akendes tuld põlemas. Tundsin ennast kui veidi sõjaka loomuga hüljatud kass, kes takjatest tokerdunud kasukast ja rähmas silmadest hoolimata mäletab ja igatseb, et saaks jälle olla hoitud ja pehmes soojas voodis tududa. 

See hetk, kui tundsin, et ei ela enam kellegi teise elu paralleelselt enda tavapärasega, oli imeline. Kannan seda veel kaua südames endaga kaasas, oh seda vähenenud vastutust, kergendus, nimega minu isiklik elu. Jõudsin kahetseda, et äkki tegin mehele ikka liiga teda sel moel kodust välja viskamast, aga pöörasin need mõtted teistpidiseks, et äkki teen talle sellega teene ja ta võtab peale põhjaskäimist ennast ette. 

Rasked hetked. Need päevad ja situatsioonid, kui tundub, et tahaks salaja oma urgu peitu pugeda ja mitte sealt enam välja tulla. Näiteks kui koduuksele koputab keegi tuttav, kellele võlgu ollakse ja oma raha nüüd saada soovib. Õhtud, kui ei julge ega taha tuld põlema panna, sest tead, et eksmehe auto seisab juba teist tundi koos tema endaga maja ees ja ootab, et tagasivõtmist lunida. Kui naabrimees kaebab korteriühistu koosolekul, et talle tehti liiga, kui liiga suureks paisunud pidu korrale käis kutsumas. 

Unistused. Raamatukogu ja unistamine on tasuta, minu jaoks on elu keerulisemad perioodid olnudki need, kui enam ei meenu, millest varem unistanud olin. Alustasingi otsast peale, vormisin mõtteid, sest voodis mage alkohoolik polnud see kindlasti kunagi. Miks siis sellist enda kõrval parasiteerimas hoida, jõuvarud kokku ja restart. Kuskil on see särav kaotsiläinud naine, kuskil on uus armastus. 

Alati on väljapääs. Kui pole tööd, saab minna kooli, et edaspidi oleks piisavalt tasuv töö. Alati ei pea ise kolima, sama hästi saab selle parasiidi ukse taha tõsta. Tugivõrgustik, lähedaste abi. Kui vaja, kutsuda politsei, kui vaja, pöörduda psühhiaatri poole, seda läheb tõenäoliselt vaja niikuinii. Ja isegi kui oled andeks andnud, ära näita talle seda välja.