September on kuu, mis endaga paljude jaoks nii mõnedki uued ja huvitavad teadmised kaasa toob. Mina näiteks avastasin viisteist minutit tagasi, miks osa mehi oma naisi petta otsustavad. Enam ei imesta, üldse ei imesta – no grammigi ei imesta!
Heidi Ruul: pole ju ime, et mehed petavad! (8)
5. september 2016, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu jaoks on petmine võõras teema – mingil kummalisel põhjusel pole seda mulle kunagi tehtud (alati on ka variant, et ma lihtsalt ei tea sellest) ning seega on mul hea ja erakordselt lihtne siin hetkel veel antud teemal hõisata.
Teisalt, peale tänast hommikut ei imesta ma absoluutselt, et mind petetud pole. Nimelt pidin ma kohustulikus korras veetma kümme minutit (mida ma enam kunagi tagasi ei saa) naiste seltsis, kes elavad pealtnäha ilmselt vägagi arvestatavat, ehk isegi pisut kadestusväärset pereelu. Need kümme minutit olid jubedad (ei, ma ei liialda)! Miks? Puhas virin, vigin ja hunnikutes pseudoprobleeme oli kõik, mida ma kuuest torust korraga tulemas kuulsin. Kui ma oleksin mees, siis tahaksin selliste eest juba peale esimese kolme lause kuulmist varvast lasta. Kuidas kurat neid naisi kodus ometi välja kannatatakse?! Mis pagana moodi nad üldse mehele said? Miks kuradi pärast mina endiselt veel vallaline olen?!
Traditsioonilist suhtemustrit järgides leitakse sobiv inimene, punutakse temaga visuaalselt ning emotsionaalselt rahuldav pesa, vorbitakse laps (või mitu) ja hoitakse pöialt, et selline kooslus võimalikult kaua vastu peaks. Eriti kannatlike paaride puhul see ka õnnestub, aga paratamatult voolib elu meid igapäevaselt oma käe järgi ja võib-olla see inimene, kellega esialgu pesa punutud sai, pole aastate möödudes enam päris sama. Võib-olla saab temast aastate möödudes just selline psühhost pereema? Või hoopiski pereisa, kes teeb kõik selleks, et kasvõi pooleks tunniks erinevatest vinguvatest viiulitest eemale saada…
Ma ei õigusta petmist kui sellist, aga pagan – fakt on, et kui seda juba tehakse, siis on sellel eranditult alati põhjus. Jah, põhjuseid on erinevaid, aga nüüd olen ma päris kindel, et naine, kes teab või kahtlustab, et mees teda petab, peaks alustuseks kiire pilgu peeglisse viskama. Vaikides iseenda peegelpildi jõllitamine siinkohal ilmselt abiks pole – peegli ees võiks ideaalis käituda täpselt nii, nagu seda muidu hommikust õhtuni tehakse: võimalikult palju viriseda ja kõige üle nuriseda. Ei maksa unustada, et ilm on halb, öösel ei saanud silmatäitki magada, päeval on ilmselgelt liiga palju teha ning tõenäoliselt tahab kallis kaasa veel õhtul seksida kah! Mees võib seda ju mingi aja vaikides (või end aeg-ajalt virina-vabade naistega lõbustades) kannatada, aga igal asjal on piir.
Kuna minu näol pole kindlasti tegemist maailma kõige kannatlikuma inimesega, siis minu jaoks olid selleks piiriks need kümme kohustuslikku minutit. Kõikidele meestele, kellel juba aastaid kodus selline kõrvu kriipiv olend elab, ulataksin siinkohal kujuteldava medali… Või karika… Või uue naise. Lihtsalt nii kahju hakkas teist – päriselt!