«Pekiprojekti» kokkuvõte: mida ma sellest kõigest õppisin?

Loe siit ka, millised olid minu ebaõnnestumised ja kordaminemised!

1. Inimesed on tohutult sõbralikud. Jah, neil sageli on palju arvamusi, mida nad sinuga õhinal arutada tahavad, aga nad on sõbralikud. Neid mõtteid-kogemusi on aga tegelikult huvitav olnud kuulata – kõigil on oma lugu, mõni nipp, oma kogemused. Selge, et inimesed on erinevad, kehad on erinevad, iga asi kõigile ei töötagi, aga mõtteid vahetada võib alati.

On olnud ka täiesti alusetu hirm, et trennis hakkab mingi tohutu piitsutamine pihta. Mul on olnud kokku neli erinevat treenerit (sh näiteks ka BJJ must vöö Sergio De A Cabral) ning nad kõik on olnud väga toetavad, väga toredad, arvestanud treenijate eripäradega, samas andnud nõu ja utsitanud sõbralikult takka. Kui see nii poleks, siis ma seal trennis edasi ju ei käiks. Mõnele võib-olla sobib paremini karmim lähenemine, aga mulle meeldib, et mind peetakse täiskasvanud inimeseks, kes teeb ise (ka trennis) omad otsused.

2. Vähem söömine tõepoolest on rumalus. Mäletate, kuidas ma alguses vigisesin, et mis mõttes teised kaalulangetajad pidevalt räägivad, et süüa tuleb nii palju? Noh, nüüd on mul õppetund käes! Lasin üsna kiirelt end nö säästurežiimi peale (sealjuures ei tundnud ma nälga, mul on lihtsalt harukordne oskus süüa palju väga väikese kalorisisaldusega toitu), keha reageeris vastavalt – paar nädalat kaal täiesti seisis. Vormiloojate treeneri Egert Oiovi soovituse peale sõingi ma mõned päevad normaalselt (2000 kalori ringis) ja kuigi ma olin tohutult skeptiline (ma ei tea, mis imeinimeseks ja erandiks ma end ometi pean), oli tulemus paari päeva pärast näha. Kaal langes sellise ropsuga, et seda pauku oli ilmselt Paldiskisse kuulda. Kui sellele järgnevatel nädalatel ma aga trenni ei jõudnud, lähetuses režiimile väga ei mõelnud ja tagatipuks haigeks jäin (tõenäoliselt jälle üsna vähe kaloreid tarbides), siis oli see kohe ka kaaluseiskumisest näha.

3. Sport loeb – ja ei loe ka. Fitnessiekspert James S. Fell kirjutas oma artiklis «The Exercise Myth», et vähem kui 25 protsenti elanikkonnast suudab teha nii palju trenni, et sellest oleks tervisele midagi kasu. Ja vaid 5 protsenti inimestest suudab treenida nii regulaarselt ja nii intensiivselt, et sellel tegevusel oleks ka tegelikult mõju kaalule. Viis protsenti! Fell rahustab kõiki neid inimesi, kes korduvalt on püüdnud sporti tehes kaalu kaotada – ja siis läbi kukkunud. «Te ei ole laisad, kui te ebaõnnestute treeningutega. See tähendab lihtsalt, et te ei ole piisavalt huvitunud. See tähendab, et te olete normaalne. See tähendab, te kuulute vaid 95 protsendi inimeste hulka!» ütleb ta.

See artikkel on üldse väga silmiavav inimesele, kes otsib alles oma teed tasakaalustatud eluni. Tõsine sporditegemine on enamike inimeste jaoks arusaamatu. Me teame, et see on meile kasulik, aga see on ka kohutavalt ajamahukas, kallis, valus, me oleme selles kobad, see ajab higistama või on igav – ning, mis põhiline, enamike inimeste jaoks pole spordil mõtet, teab Fell. Minul on nii just selle va jalutamise ja sihitu kõndimisega: ükskõik, mis imetrikke ma ka ei teeks, ei suuda ma end piisavalt motiveerida iga päev seda teekonda ette võtma.

Kuid, sport loeb. Olen selgeks saanud, et minu jaoks on väga vaja seda kaht suhteliselt intensiivset 1,5tunnist treeningut nädalas, et mu keha ikkagi midagi teeks. Aga seda peab tugevalt toetama menüü regulaarsus. Kui neid kaht kombineerida, siis hakkab juba looma. Kombineerima peab muidugi targalt. James S. Fell toob välja väga näitliku matemaatikatehte: 72kilone naine kulutab mitte midagi tehes tunnis 60 kalorit. Tunniajase rattasõiduga kulutab sama naine tunnis 480 kalorit – miinus 60, mis oleks niigi diivanil istudes läinud. Järele jääb 420 kalorit ning seda ainult siis, kui ta terve spinningutunni täisvõimsusel laseb, mis on kahtlane, enamasti jääb tunniajase treeningu sisse soojendus ja lõdvestus, seega kulutab see naine tõenäoliselt selle tunniga pigem 300 kalorit. Päris palju tööd ühe väikese šokolaaditahvli kulutamiseks, mis? Lihtsam on see šokolaad söömata jätta.

4. Muutused peavad olema tehtud pika perspektiiviga. Kõike seda arvesse võttes püüan ma teha muutusi selles suunas, et need oleksid püsivad. Kaks korda nädalas trenni jõuda on minu jaoks tehtav, see pole liigne stress ja ma ei tee seda vastumeelselt, vaid suure rõõmuga. Õhtuti end spetsiaalselt veel randa sõidutada… see on miski, milleks ma pean end sundima ja kuna ma elan rannast siiski parajalt kaugel (st mitte kõndimiskaugusel), siis esialgu püüan seda teha võimalikult palju vaid projekti raames ning end üleliia ei piitsuta, kui mõni päev jälle vahele jääb.

Söömises ei võtnud ma ette ka liiga drastilisi muutusi, nii nagu soovitavad kõik toitumisspetsialistid, eesotsas Vormiloojate Egertiga. Lemmiktoidud jäävad minuga, küll aga leian ma võimalusi oma menüüd vaheldusrikkamaks muuta (mõelda, ükspäev ostsin juba grilljuustu, sest see va kaltsium võiks ju kuskilt minusse saada), süüa tihedamini ning kõik see on lisaks kõigele põnev.

5. Kõike teed ainult iseendale. Seda aabitsatõde tuletan ma endale ikka pidevalt meelde. Mina olen ju see, kes tahab näha ka oma lapselapsi ja mina olen see, kellele meeldivad biitsepsid, kõhulihaseharjutused ja uued huvitavad retseptid. Aga põhiliselt olen mina see, kes oma elu õnnelikuks elab, see pole mitte kellegi teise teha. Ning kuna praegu ma tunnen, et sajaprotsendiliselt õnnelikuks olemiseks on vaja natuke terviseteadlikum olla, siis noh, olen mina see, kes õhtul kohusetundlikult terviseäppi oma päevast kaloraaži sisse toksib ja kellele trennis higi silma voolab…