Olenemata vestluse teemast tuleb sageli jutuks, et ei mõista mehed naisi ega vastupidi. Kui küsisin enda läheduses istuvatelt töökaaslastelt, mille poolest mehed naistest erinevad, tõid nad eranditult kõik välja peenise olemasolu rõõmsa fakti. Minu jaoks on neid erisusi omajagu veel, jätan vahele need üldkasutatavad stampväljendid «mehed ei nuta» või «naised lobisevad alalõpmata».
Töövestlusele minnes jälgivad mehed, et riided oleksid enam-vähem puhtad ja triigitud. Naised murravad pead, et nad ei näeks välja liiga litsakad, muretsevad, ega dekoltee pole liiga avar või pepujoon liiga välja joonistunud. Kas punast pintsakut kandes jätaksin asjaliku mulje või vastupidi, saadaksin kirgliku vampnaise signaali? Libistada jalga mustad sukad, mis sobiksid kleidiga või läbipaistvad, mis on neutraalsed, sest neutraalsus pidavat igasse olukorda täielikult sobima? Käekott peab kogu välimust täiustama, suvaline märss võib kõik pingutused nullida. Kas näha välja nii tagasihoidlik ja nähtamatu nagu lonks vett või võib ikka veidi oma parimaid külgi esile tuua? Ei saa välja jätta ka nii masendavalt levinud arvamust, et naine «tellib» endale ise vägistamise, olles kellegi absurdsel hinnangul liiga väljakutsuvalt riides.
Avaliku elu tegelaste naispoolte riietusest antakse välja ajakirjade erinumbreid ja koostatakse nii kiitvaid kui häbistavaid nimekirju. Vildist potti meenutavat kübarat kandev proua oli vist pea paar aastat kõigil hammaste vahel. Kui palju meenub, mis oli samal ajal ükskõik millisel mehel seljas? Jalas? Peas? Lisaks on naistele disainitud moeveidrusi küll ja veel, rohkem kui meestele tehtuid. Minu sisemine jumalanna hingas kergendatult, kui igapäevapildist hakkasid vähenema silmipimestavad neoonrõivad, mis jätsid mulje igal pool sagivatest teetöölistest ning oskan siiralt rõõmustada, et loomakasuka imitatsiooniga polüestrit jääb järjest vähemaks.
Meesteosakondade toonivalikud olid samal ajal jätkuvalt silmapaitavalt konservatiivsed ja rahulikud. Enda ja kallima riidekappi võrreldes seisneb aga minu võit selles osas, et lõviosa minu riietest käivad pesumasinas, kuivatuskapis ja võin need seejärel otse selga panna – pääsen enamuse ajast särkide triikimisest ja pükste viikimisest. Selline üleüldine kasitus on ka isaseid soosiv. Kui mees tahab veidi noorem ja värskem välja näha, ajab ta lihtsalt habeme ära.
Haigused ja kambavaim
Mehed ja naised on erinevalt haiged. Naised on eelduste kohaselt justkui loodud ebamugavusi taluma, miks mitte küsida 38kraadises palavikus lõdiseva naise käest, mida ta tänaseks õhtusöögiks plaanib küpsetada. Küdeva pliidi ääres pole ju külm! Samas teavad kõik legende tõbistest meestest, kes nohu teisel päeval testamendi jaoks pärgamenti paluvad otsida ning kõiki ümbritsevaid inimesi tänulikuks publikuks peavad, kellele oma dramaatilisusega pikitud haiguslugu korduvalt ette kanda. Saateks ohked, nuusked ja jõuetud pearaputused.
Seda kõike muidugi siis, kui tegu on kergemat sorti külmetusega. Kui on midagi tõsist, näiteks kõrge palavik, lööb nendes eriline vaprus välja. «Ei taha voodis teki all olla! Miks ma ei või minna naabri-Antsu saunakatust vahetama?» paiskuvad nohuse nina alt rüütellikud küsimused. Musikesed, ärge nüüd seda lugedes heituge, me armastame teid ja hoolitseme heameelega, aga oleme erinevad.
Kambavaimu olulisus. Mäletate põhikooli ajast, kuidas õhtuseks koolipeoks valmistuti? Aega läks ikka mitu tundi, sest läbi pidid käima kõik klassiõed, kogunemine toimus mitmes jaos ja alles seejärel mindi suure pundiga korraga kohale. Poisid seevastu tilkusid ühekaupa peole, mõned kaugemalt tulijad jagasid transpordivahendit või said juhuslikult tee peal kokku.
Nii on see ka täiskasvanutena. Naistel on rohkem sõbrannatsemist, mehed ei vaja oma igapäevaste olmeasjade lahendamiseks eriti suuremat auditooriumit. Pole väga palju meestele suunatud horoskoope, foorumeid, mis pole seotud mingi kindla teema või alaga, ei tea neid loovat sotsiaalmeedias oma gruppe või tšätte, kus karja sõpradega argielu arutada, laste haigustest rääkida, moenõu küsida või toidupilte jagada. Nad ei püstita teemasid korrigeeriva pesu, šovinismi ega armumise teemadel, väga ei arutle ka, mida homme selga panna. Aga mida teeksin mina kui ehtne naine oma armsate naistejuttude lärmaka ja segase liiduta? Ellu jääksin muidugi, aga igatseksin seda tugigruppi. Nagu minu teine pere, kellega nii rõõme, pisaraid kui vihapurskeid jagada, tatti pritsida või kelle käest kriitilisel hetkel taastavat egopai nuruda.
Ja meestelt ei küsita pidevalt, millal nad lapse kavatsevad saada. Alati uudishimulikud ning valvsad emakapolitseinikud kaugemate sugulaste ja tuttavate näol on ainult naiste taak, rist ja viletsus. Ma ei mäleta, millal onu Endel või tädi Maimu minult ülikooli järgmise etapi kohta oleksid küsinud, selliseid asju päritakse minu vennalt. Minult uuritakse edasi ikka «pehmeid ja naiselikke» asju, nagu järeltulijad seda täpselt on.