Maarja Kupits: härra minister, sünnitage ise või olge palun vait

Jättes esialgu kõrvale poliithumoristide pingelise mõttetöö tulemusel koos pensioniea tõstmise plaaniga sündinud idee kvaliteedi, tuleb kohe esimeses järjekorras ära märkida, et rahvas ei sünnita siin tegelikult midagi. Sünnitavad ikkagi naised ja sinna veel õnneks või kahjuks zoovoliniku käed praeguse seisuga siiski ei ulatu.

Sünnita ise või ole vait

Osa minust tahaks auväärse sotsiaalse sidususe ministri käest viisakalt uurida, kas ta peab end õigustatud isikuks selliseid avaldusi tegema. Kas ta on oma elust viis kuud veetnud iga toidulõhna või –mõtte peale oksendades? Kas ta on mõnel öösel oma uut keha peeglist vaadanud ja nutnud? Kas ta on veetnud ööpäeva või minu poolest miks mitte rohkem igast kandist rebenedes, ise väsimusest iga kahe minuti järel liialdamata ümber kukkumas?

Või äkki on ta seisnud haiglas, vastsündinute intensiivraviosakonnas? Kas ta on idioodi järjekindlusega imikut kaalunud, toitnud, kaalunud, toitnud, kaalunud, magama pannud, äratanud, kaalunud, toitnud, kaalunud... ja nii iga nelja tunni järel... kuid? Kas ta on lamanud koos sellesama imikuga vannitoa põrandal, sest vannituba on ainuke koht, kus laps miskipärast ei röögi, ja üritanud meenutada, millal ta viimati magas, peas vasardamas ülima absurdina mõjuv «Surra, magada, ehk undki näha...» (ärme unusta nelja tundi)?

Kas ta on pealt näinud, kuidas lapsega mõni õnnetus juhtub – aegluubis, ent võimetuna midagi teha? Kas ta on üritanud oma liiga väikest last hoidu viia, sest peab hakkama tööle minema? Kas ta on näinud, kuidas ta laps ei usalda teda enam? Kuidas oli?

Võimalik, et mõnes aspektis saab sotsiaalse sidususe minister isegi kahekordse isana linnukese kirja. Tubli-tubli. Proovige nüüd kodus kolmandast ja neljandast juttu teha ja vaadake, mis naine arvab. Muidugi on see vaid murdosa ja mündi üks külg sellest, mida inimesed meie seast läbi teevad.

Ilmselgelt kaasnevad lastega ka samavõrra suured rõõmud, tean seda omast käest, ent see ei vähenda armide sügavust. See ei muuda asja, et lastesaamine on raske. See ei vähenda asjaolu, et kriisi lahendamiseks kedagi sünnitama üles kutsumine mõjub lisaks nägu krimpsutama panevale lapsikusele ka äärmiselt üleolevalt. Sellele saab aga vastata mitmeti. Saab näiteks öelda, et sünnita ise või ole vait. Hea meelega ütleks ka.

Paraku ei ole alust arvata, et pensioniprobleemi lahendamiseks pensioniea tõstmist lahenduseks pakkuvad inimesed sellest vastusest õigesti – või üldse kuidagi – aru saaksid. Seega tuleb vist natuke veel selgitada.

Eesti naine on nutikas – ta on kuulnud ütlust, et naine peab saama vaid nii palju lapsi, kui üles kasvatada suudab, ja enamasti toimib selle järgi. Muud ei jää lihtsalt üle. Kuigi ükskõik millise rahvuse meeste esindajate seas on ühtviisi ludrisid, räägib näiteks elatisvõlglaste probleemi ulatus Eestis sünnitajate ehk naiste jaoks selget keelt. Iseenesest inimlikult arusaadav, et kui sotsiaalse sidususe ministri peres selliseid probleeme ei ole, ei oska härra minister sellega ka arvestada, ent sellisel ametikohal peaks suutma silmad natuke laiemalt avada.

Tegeleme enne juba olemasolevate lastega

Lisaks võiks enne emakate sünnitama mobiliseerimist tegeleda hoopis nende lastega, kes juba olemas on, eriti nendega, kelle puhul on vanemliku hoolega üleüldiselt kehvad lood. Jah, härra minister, ka selliseid on meil, ja ilmselt rohkem, kui sotsiaalse sidususe kontoris arvatakse. Võiks enne majanduslikult kasulike üleskutsete (mõnes kultuuris tuntud ka kui «piinlike lapsuste») esitamist tegeleda lastekaitse võimalustega lapsi päriselt aidata.

Või siis võiks panustada lasteaia- või kooliõpetajatesse, et neil mõistus otsa ei saaks ja ei peaks laste suid kinni teipima. Võiks mõelda, kuidas pakkuda reaalselt kättesaadavaid hoiuvõimalusi lastele, kellele mingil põhjusel suurem kollektiiv ei sobi, kuid kelle vanemad ei suuda hoidjale Eesti keskmist või isegi kahekordset keskmist palka maksta. Võiks soodustada väikelaste vanematele sobivate töökohtade loomist. See on väga oluline osa turvatundest, mis meie naistel puudu on. Võimalik, et selle parandamisel hakkab ka sündimus vaikselt kasvama.

Muidugi, emad ei ole müstilised pühad lehmad ja nende lapsukesed pole maailma nabad, kelle ees peavad kõik silda viskama ja neile sulavõid ja mett ette kandma. Absoluutselt nõus. Kes see siin peab tulema sinu lapsi üleval pidama? Just nimelt. Ka minusse on küllalt sügavalt juurdunud arusaam, et igaüks saab ja kasvatab oma lapsed ise... mingi piirini.

Nimelt kipuvad meie kallid rahvasaadikud ja muud haljale oksale piruka juurde saanud asjapulgad unustama üht väga olulist põhimõtet. Inimesi ei loodud riigi jaoks, vaid riik loodi inimeste jaoks. Kui võimukandjad probleeme pidevalt elanikkonna arvelt lahendada üritavad, tasuks ehk teatepulk kellelegi järgmisele loovutada... ja seni kasutada võimalust vaikida.