Jättes esialgu kõrvale poliithumoristide pingelise mõttetöö tulemusel koos pensioniea tõstmise plaaniga sündinud idee kvaliteedi, tuleb kohe esimeses järjekorras ära märkida, et rahvas ei sünnita siin tegelikult midagi. Sünnitavad ikkagi naised ja sinna veel õnneks või kahjuks zoovoliniku käed praeguse seisuga siiski ei ulatu.
Osa minust tahaks auväärse sotsiaalse sidususe ministri käest viisakalt uurida, kas ta peab end õigustatud isikuks selliseid avaldusi tegema. Kas ta on oma elust viis kuud veetnud iga toidulõhna või –mõtte peale oksendades? Kas ta on mõnel öösel oma uut keha peeglist vaadanud ja nutnud? Kas ta on veetnud ööpäeva või minu poolest miks mitte rohkem igast kandist rebenedes, ise väsimusest iga kahe minuti järel liialdamata ümber kukkumas?
Või äkki on ta seisnud haiglas, vastsündinute intensiivraviosakonnas? Kas ta on idioodi järjekindlusega imikut kaalunud, toitnud, kaalunud, toitnud, kaalunud, magama pannud, äratanud, kaalunud, toitnud, kaalunud... ja nii iga nelja tunni järel... kuid? Kas ta on lamanud koos sellesama imikuga vannitoa põrandal, sest vannituba on ainuke koht, kus laps miskipärast ei röögi, ja üritanud meenutada, millal ta viimati magas, peas vasardamas ülima absurdina mõjuv «Surra, magada, ehk undki näha...» (ärme unusta nelja tundi)?
Kas ta on pealt näinud, kuidas lapsega mõni õnnetus juhtub – aegluubis, ent võimetuna midagi teha? Kas ta on üritanud oma liiga väikest last hoidu viia, sest peab hakkama tööle minema? Kas ta on näinud, kuidas ta laps ei usalda teda enam? Kuidas oli?
Võimalik, et mõnes aspektis saab sotsiaalse sidususe minister isegi kahekordse isana linnukese kirja. Tubli-tubli. Proovige nüüd kodus kolmandast ja neljandast juttu teha ja vaadake, mis naine arvab. Muidugi on see vaid murdosa ja mündi üks külg sellest, mida inimesed meie seast läbi teevad.
Ilmselgelt kaasnevad lastega ka samavõrra suured rõõmud, tean seda omast käest, ent see ei vähenda armide sügavust. See ei muuda asja, et lastesaamine on raske. See ei vähenda asjaolu, et kriisi lahendamiseks kedagi sünnitama üles kutsumine mõjub lisaks nägu krimpsutama panevale lapsikusele ka äärmiselt üleolevalt. Sellele saab aga vastata mitmeti. Saab näiteks öelda, et sünnita ise või ole vait. Hea meelega ütleks ka.
Paraku ei ole alust arvata, et pensioniprobleemi lahendamiseks pensioniea tõstmist lahenduseks pakkuvad inimesed sellest vastusest õigesti – või üldse kuidagi – aru saaksid. Seega tuleb vist natuke veel selgitada.
Eesti naine on nutikas – ta on kuulnud ütlust, et naine peab saama vaid nii palju lapsi, kui üles kasvatada suudab, ja enamasti toimib selle järgi. Muud ei jää lihtsalt üle. Kuigi ükskõik millise rahvuse meeste esindajate seas on ühtviisi ludrisid, räägib näiteks elatisvõlglaste probleemi ulatus Eestis sünnitajate ehk naiste jaoks selget keelt. Iseenesest inimlikult arusaadav, et kui sotsiaalse sidususe ministri peres selliseid probleeme ei ole, ei oska härra minister sellega ka arvestada, ent sellisel ametikohal peaks suutma silmad natuke laiemalt avada.