Naisi, kes voodis orgasmi ei saa, on hullupööra palju. Ütlen siiralt, et mul on neist südamest kahju, kuna tean, mida see tähendab. Samuti ka seda, et nii ei pea olema, ärge piinake ennast sadade vabanduste ja tujutsemistega abieluvoodis, sellest üle saades ei ole mees enam tüütu lunija ja te ise mõrd, kes temaga tegeleda ei viitsi, sest enda kehale ega vaimule see midagi ei paku.
Ma ei saa muu põhjal öelda, et just puritaanlikust perekonnast pärit oleksin, aga seksist ei räägitud meil kunagi, see oli tabu. Midagi, millest rääkida ei sobi, millega teismelised tegeleda ei või, konservatiivsus rokkis. Mäletan alandamist, kui ema avastas minu rasestumisvastased pillid, mille günekoloog kirjutas mulle päevade valu leevendamiseks ja tsükli reguleerimiseks – kas mul siis eneseväärikust ja kannatust oodata polnud. Seksuaalhariduse sain sõprade ja interneti kaudu ning tundus ka mulle, et seks on midagi, mida kiivalt endale pean hoidma ja ise ka selle probleemidega hakkama saama.
Avastasin, et mulle ei paku seks teise inimesega mingit huvi ega mõnu. Oma orgasmid sain iseendaga tegeledes, ma ei vajanud seksiks teist inimest kõrvale. Kudrutada meeldis, flirti armastasin, armusin ja romantika tõstis suunurki. Mulle meeldis lähedus kuni paljaksvõtmiseni, siis kadus nagu hoog ära ja edasine oli umbes sama tüütu, kui tööl aruannete koostamise osa. Selline vähest vaeva võttev, aga samas ajab natuke higiseks, kulutab aega ja kellegi rõõmuks tuleb see võimalikult hea ning veatu kokku klopsida.
