Heidi Ruul: telefonis sorivad naised, te olete ajudeta argpüksid! (1)
10. oktoober 2016, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõtlen tihti, et olen ilmselgelt täiesti valel ajal sündinud. Tundub, et justkui mõned aastakümned tagasi oleksid tunded kuidagi suuremad ja võimsamad olnud. Ma ei taha elada maailmas, kus «laik» pildile omab kümmet erinevat tähendust või kus saab täiesti vabalt vaadata, kes on parasjagu «saadaval» ja kes mitte. Tahan maailma-pikki kirju kirjutada, ümbrikuliimi maitset tunda, postmarke kleepida ja vastust igatseda. Tahan aega, kus polnud muud valikut kui usaldada. Aega, kui telefonid polnud veel käe külge liimitud ja kui kahe minuti jooksul mitte vastamine ei kuulnud veel kriminaalkuritegude kategooriasse…
See lugu on Sulle, kes Sa ei suuda oma uudishimu taltsutada ja ilma igasuguse kõhkluseta oma kaaslase telefonis nuhkida armastad. Ja seakisa teha, kui ta Sulle kohe ei vasta. Esiteks (kole fakt) tea, et pooled inimestest armastavad käituda täpselt samamoodi nagu Sinagi. Teiseks tea, et selline käitumine on minu arvates ebakindluse märkide pingereas esikohal ja seetõttu oled Sa läbi minu silmade vaadatuna lihtsalt üks ajudeta argpüks.
Moodne nutividinate ajastu annab meile kõigile võimaluse soovi korral kõikvõimsaks spiooniks kehastuda. Kodukanade (ja kukkede) uueks lemmikhobiks on kujunemas just oma kaaslase järele luuramine – kohutavalt põnev ju! Elu nagu filmis! Ootad kannatlikult seda ÕIGET hetke, teed selle saabudes kõrvus kajavate sagenenud südamelöökide saatel elu kiireimad liigutused ja kõik küsimused saavad nagu imeväel sekunditega vastused. On ju ahvatlev? Või ei?
Teema ise on minu jaoks tegelikult täielik müstika. Ma ei kujuta ette ka, kuidas ma reageeriksin, kui saaksin teada, et keegi on kätte võtnud ja endale minu telefonis mingisuguse toreda ekskursiooni lubanud. Tõenäoliselt sarnaneks mu reaktsioon mõnele filmist nähtud õudusstseenile. Veel suurema tõenäosusega ei tahaks ma sellest inimesest enam midagi kuulda ega näha. Kui lõpuni aus olla, siis ma isegi kardan natukene oma reaktsiooni peale mõelda. Ma saan ju igati aru, et mõnikord võib igav hakata ja pealegi, uudishimu ei pidavat patt olema, aga pagan, küsi siis ometi, kui miski nii väga kripeldab! Tahad teiste inimeste saladustesse sukelduda?! Loe Kroonikat! Mille jaoks on vaja nii muuseas wannabe salaagendiks hakata? Ma ei hakka isegi mitte väitma, et mul poleks kunagi taolist kiusatust tekkinud, küll aga võin käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole taolises olukorras kordagi juhust kasutanud. Mitte kordagi! Ei kasuta ka.
Päris kividega surnuks ei loobiks, aga virtuaalse rihmaga tõmbaksin üle säärte igaühel, kes seda mingil põhjusel teinud on. Kohe valusalt tõmbaks! Nii, et meelde jääks. Miks? Sest ma olen täiesti veendunud, et ühe suhte vundament on kokku klopsitud kolmest hästi olulisest komponendist: usaldusest, austusest ja julgusest asjadest rääkida. Kui võtta nüüd esimene ettejuhtuv tibin või härra, kes hetke kasutades duši all oleva kallima telefonis või arvutis asjatab, siis no pagan – millest me üldse räägime? Päris kindlasti pole selleks eelnevalt mainitud komponendid.
Aga uskuge, enne oma kallima telefoni või arvuti torkimist oleks mõistlik viis korda mõelda, sest üks on kindel – see on täiesti vale koht, kust hingerahu otsima hakata! Päriselt.